Kolumnist Enn Soosaar on vaadanud Vene telekanaleid ja arvab, et kuni Eestis tehakse nägu, et lõimumise edukus sõltub vaid meist endist, ei jõua me kuhugi.
Enn Soosaar: patriotism šovinismi soustis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma pole Moskva telekanalite pidev jälgija. Aga pulti ma klõpsutan ja jään vahel ikka mõnda sealset nn ametlikku uudistesaadet või väitlusena serveeritud stuudiovestlust vaatama. Viimastest on mitmed üsna koledad.
Milles asi? Tänapäeva Venemaa on siirdejärgus. Või nii nad seda endale seletavad. Venelased – messianistlik valitud rahvas – taastavad oma riigi vahepeal minetatud vägevust ja võimsust. Eesmärk on muuta Velikaja Rus taas teiste poolt austatuks ning kardetuks geopoliitiliseks suurtegijaks.
Selle nimel on kõik lubatud, kõik õigustatud. Mitte ainult Putini, Medvedevi ja nendesuguste sise- ja välispoliitilised ärplemised. Õigustatuks on tunnistatud koguni Stalini kuriteod venelaste ja teiste rahvaste vastu, mis tugevdasid ja laiendasid deržava’t.
Kord varjatumalt, aga väga tihti räige otsepropagandana kultiveerivad Eestis kaabelvõrkudes nähtavad idapoolsed riigikanalid suurvene šovinismi. Šovinisti maailm on masendavalt ahas.
Sinna mahuvad tema oma rahvas, kes on määratud olema suur ja vägev. Teiseks vaenlased, kes takistavad suurel suureks saada. Ja kolmandaks sõltlasriigid, kelle ajalooliseks missiooniks on olla nõrk ja hajutatud, et isandriik ennast tugeva ja kindlana tunneks.
Jama, ütlete teie. Jamade jama, ütlen mina. Aga sattuge vahel mõne Moskva telejaama jutusaatele või «stuudiodebatile». Mida teada saate?
Et on olemas üksainus õige ajalookäsitus ning minevikust teisiti arusaajad võltsivad ajalugu.
Et Balti riigid on tänamatud ja pahad ning neile tuleb koht kätte näidata. Et värvilised revolutsioonid muutsid Gruusia ja Ukraina alatuteks provokaatoriteks. Et kõik maailma hädad on põhjustanud USA hegemoonia. Et Venemaad, kes tõuseb ja võidab, ootab helge tulevik.
Küsitlused ja uuringud kinnitavad, et suur osa Eesti 350 000 venekeelsest inimesest viibib Moskva telekanalite infoväljas. Sealt saavad nad teavet Venemaal ja mujal maailmas toimuva kohta, sealne meelelahutus täidab nende argipäeva.
Veel enam. Idapoolne propagandatöötlus kujundab nende mineviku ja oleviku mõistmist, nende suhtumist sellesse väikerahvasse, kelle kõrval nad elavad.
Kahtlemata on meie integratsiooniteoreetikud ja -praktikud sellest teadlikud. Teisest küljest aga – nojah. Tegemist on mõjusa ajupesuga. Eestil puuduvad sellele vastuastumiseks jõud ja vahendid.
Niisiis eelistab too teoreetiline ja praktiline lõimumistöö, mida meil riigi ja kodanikuühenduste tasandil tehakse, pigem pimesikku mängida. Tehakse nägu, et vene marurahvuslus ei ole Eestis probleem.
Propaganda kasutegur sõltub propaganda sisust. Bolševike internatsionalism ja «rahvaste sõprus» jäid toona enamiku inimeste jaoks õõnsaks ilukõneks. Nende klišeedega õigustasid oma privilegeeritud ekspansiooni juurteta Homo Soveticus’ed. Suurvenelikku sõprust vastustasid – nii palju kui Nõukogude ajal seda vastustada sai – kohalikud, kellele «sõprust» tooma tuldi.
Möödunud sajandi(te) ängistavatest kogemustest teame, et natsionalism, šovinism, messianism ja fundamentalism lähevad paljudele peale. Oht on tõsine. Just seetõttu on läänepoolne maailm jõudnud seisukohale, et marurahvuslus, võõravaen, sallimatus teisiti mõtlejate ja toimijate suhtes on nähtused, mille puhul ei tohi käituda jaanalinnu kombel.
Jah, paljud nõukogudeaegsed loosungid, kaasa arvatud näitena toodud «rahvaste sõprus», jäid oportunistlikuks sõnakõlksutamiseks. Paraku ei saa me sedasama öelda uue Venemaa poliittehnoloogide mitme manipulatsiooni kohta.
Patriotism ehk inimese austus maa ja rahva vastu, kust ta pärit on, väärib tunnustavat toetust. Hoopis teiseks läheb lugu, kui patriotismi pakutakse ja tarvitatakse šovinismi soustis.
Suurvene šovinism ei ole anakronism 21. sajandil. Idanaabri meediakajastused ning ühesuunaline kihutustöö tunnistavad, et Putini-Medvedevi Venemaal on äärmusnatsionalism muutumas pandeemiaks. Naiivne arvata, et selle siirdeid ei ole jõudnud Eestisse.
Ja siit tuleneb mitu küsimust. Kui soodsat pinnast on leidnud Moskva kultiveeritud marurahvuslus Eesti venekeelsete inimeste hulgas? Kui palju on meil nakatatuid? Ja teistpidi. Kui paljud meie väikeriigi püsielanikud näevad suurriikliku šovinismi läbi või mõistavad selle hukka?
Ei, jutt ei ole vene identiteedist, vene kultuurist, selle tähtsusest siinsetele venelastele. Jutt on ülbitsevast arusaamast, hoiakust, mille järgi ühe natsiooni «määratud» suur-olemine andvat talle «õiguse» nõuda teistelt, väiksematelt käitumist kuuleka vasallina.
Eesti muukeelseid on mitmest vinklist kaardistatud ning kraaditud. Aga kuidas on lugu nende impeeriumimeelsusega? Neid, kes on esimesel võimaluse valmis tänaval «Rossija! Rossija!» karjuma ja peavad Eestit esiisade verega võidetud territooriumiks, mis tuleb Venemaa külge tagasi liita, ei ole arvuliselt tõenäoliselt palju. Ent pahatihti – ja mitte ainult meil – annab tooni just käratsev vähemus.
Teisest küljest viib avalik teesklus, nagu sõltuks integratsioon üksnes Eesti-sisestest arengutest, meid paratamatult ummikusse. Edu saame loota, kui võtame kainelt arvesse väljast tuleva vastasmõju. Meie kilp ja mõõk on euroopalikud väärtused. Nende külvi tõhususest oleneb lõimumise tulemus.
Enamik eestlastest ega ükski meie valitsus ei ole venekeelseid inimesi kunagi ühe mõõdupuuga mõõtnud. Retoorilisele küsimusele «Kas minu vanaema oli okupant, kui ta noore tüdrukuna Eestisse tuli?» on vastus lihtne.
Okupandid olid toona ja on tänapäeval üksnes need vähesed – ka käputäis eestikeelseid –, kes tulid ja jäid Eestisse, et kehastada siin naaberriigi imperialistlikke ambitsioone. Mitte teised, ükskõik, mis on nende etniline kuuluvus. Vahetegemine on oluline ja rakendav.