Imbi Paju: kas tõesti keegi ei taha meie loost teada?

Imbi Paju. Foto: TOOMAS DETTENBORN.

Kirjanik Imbi Paju arvates on klišeed ja üldistamised rahvuste vahel ohtlikud teeotsad, mis võivad viia pogrommide kordumiseni.

Iga kord kui mind on kutsutud kusagile välismaale stalinismi seminarile esinema, olen tundnud päev enne seda sündmust teatud ebameeldivat tunnet: aga mis siis, kui Eesti loost ei saada aru? Mis siis, kui mind ja eestlased üldse tembeldatakse «russofoobiks»? Või ütleb keegi, et eestlased on alati natsid olnud? Või et kommunismi kuritegusid ei saa võrrelda natsismi kuritegudega?

Sellist sugestiooni esitatakse tihti Eesti ja Soome kultuuriruumis, mille vahel ma liigun, töötan ja loon oma teoseid. See minu kartus on ebateadlik ja võib-olla eelmiste põlvkondade meile kujundatud psühhodünaamika osa, kus sellised sõnad nagu «rahvavaenlane», «bandiit» jne olid nagu salaluuk, mis kukutasid kunagi meie lähedasi kaaskodanike seast, jättes järele vaid hirmu, kahtlused ja hülgamise tunde.

Briti ajakirjanik Edward Lucas tõdes, et on loomulik, et eestlased tunnevad hirmu, sest nad on kogenud repressioone.

Soome-rootsi psühhoanalüütik ja kirjanik Mikael Enckell on öelnud ühel psühhoanalüütikute seminaril Helsingis, et hädade tõelised ja keerulised põhjused ei sünni sellistest klišeedest, nagu «kulakud imesid proletariaadi verd», «eestlased on natsid ja russofoobid», «suur osa Ameerika pankadest on juutide käes».

Põhiliseks teise inimese või rahvuse häbistamise või halvemal juhul tapmise motiiviks on hävitada iseend alandav peegelpilt. Alandamise taga on siis alandaja eneseviha.

Rahvuse märgistamine

Enckelli meelest pole need klišeed ja nende variatsioonid päris ohutud ka tänapäeval, sest need võivad olla teeotsad pogrommilaadsete sündmuste poole.

Selliseid, eestlasi kui rahvust märgistavaid erinevaid versioone on levitanud ka mõned soomlastest prostalinistidest tegelased, kes jäävad õnneks küll marginaalseks. Kuid kui nende laim puudutab sind ja sinu loomingut isiklikult, siis ei saa alati päris ükskõikseks jääda.

Iga kord kui kuulen, kuidas üks Helsingi ülikooli kriminoloogiadotsent nimetab mu teost pornograafiaks või televisioonis esinedes nõuab Nõukogude Liidust kriitiliselt kirjutavatele inimestele viieaastast vanglakaristust või kogub Öisele Vahtkonnale Soomest raha või seob mind antisemitismi või natsismiga, tuleb mulle meelde ühe teise kaasmaalase, eesti-juudi taustaga rahvusvahelise mainega meditsiiniteaduse doktori Adik Levini hirm, mis sünnib sarnasest marginaalist.

Ta on mulle öelnud, et neil kordadel, kui Eesti lehtedes on juttu juutidest või holokaustist, ei suuda ta jätta lugemata artiklite lõpus olevaid online-kommentaare. Teda hämmastab ja hirmutab see anonüümsuse taha peidetud sallimatus ja antisemitism.

Mina olen püüdnud teda lohutada, et ärgu tehku välja, sest eestlased väärtustavad ja armastavad teda ja tema tööd, just nii ütlevad mulle paljud soomlastest kultuuriinimesed prostalinistide marginaalset laimu kommenteerides.

Kuid ma tunnen siiski häbi oma rahvuskaaslaste pärast ja palun vabandust. Nüüd, jõuluajal tahaks veel tuletada meelde ühte käsku: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Minu hea sõber, ajaloolane Aigi Rahi-Tamm, kes hiljuti naasis Moskvast rahvusvaheliselt stalinismi seminarilt, ütles, et Moskva Memoriali julged ja kriitilised ajaloolased tahaksid tulevikus korraldada totalitarismi ja hirmu teemalise seminari.

Kahjuks jääb see ilmselt ära, sest pärast seminari tungisid maskides julgeoleku mehed Memoriali ruumidesse, et hävitada nende inimeste töö.

Totalitaarsetes ühiskondades, kust me pärit oleme ja kus pole õiget ajalugu olnud, on palju emotsionaalseid mälestusi. Just need mälestused võivad muutuda ohtlikuks, rahvustevaheliseks vihaks, sest nende kõrval pole tõepäraseid fakte.

Siinjuures on Edward Lucas pakkunud ju aastaid tagasi eestlaste ja venelaste vahelise dialoogi arendamiseks Anne Applebaumi Gulagi ajalugu, mis kaardistab kurjust, millest oleme ühel või teisel kombel saanud osa kõik.

On ka teine tähtis raamat, justkui psühhoanalüüs meievahelises traumas – see on Briti ajaloolase Chaterine Merridali «Ivani sõda».

Teos keskendub tavalise vene sõjamehe kogemusele. Autor on uurinud kirju, päevikuid, riikliku julgeoleku dokumente ja sadade ellujäänute tunnistusi. Ta püüab mõista, kuidas suutsid sõdurid nii kaua võidelda võimu all, mis kohtles neid nagu kõntsa ja kahuriliha.

Isegi tänapäeval ei soovi Venemaa, et Suure Isamaasõja müüti rüvetaks hirm, argus, marodööritsemine või vägistamised – kõik Punaarmee toime pandud koledused, mida ei saa lahutada nende miljonite hukkunud Ivanide elust, kes samas peatasid Hitleri vallutusretke…

Hiljuti Taani ajalehe Politiken korraldatud stalinismi seminaril esinedes tuli arutluse alla, miks näiteks Taani ja Saksamaa vahel pole tänapäeval probleeme, kuid Venemaal Eesti ja oma teiste naabritega on. Põhiliseks erinevuseks peeti seda, et Saksamaa on oma natsimineviku põhjalikult läbi analüüsinud ja oma tegude pärast andeks palunud. Natsi-Saksamaad pole seega enam olemas.

Vana pessimism

Kui mind kusagile maailmaotsa esinema kutsutakse, siis ennekõike sellepärast, et olen proovinud oma töödes kaardistada üksikinimese haavatavust ja mälu.

Olen pärast filmi «Tõrjutud mälestused» näitamist elanud üle üllatushetki, nähes vanade traditsioonidega ülikoolide meesprofessorite liigutuspisaraid. Naistest ma ei räägigi, nemad on nagunii suurema kaasaelamisvõimega.

Pärast Max Jakobsoni komisjoni töö lõppu otsisin internetist üles kõik selle suure ajalootööga seotud arutelud ja intervjuud ning põrkusin vana pessimismi vastu: «meil on raske mujal maailmas oma ajalugu selgitada», «vaadake, Brüsseliski nimetatakse meid juba russofoobideks», «võitjate üle pole ikka veel kombeks kohut mõista» jne.

Mu esimene reaktsioon oli, et kuidas võib pärast sellist tööd esineda nii eitavat meeleolu. Ja meie oleme ju võitjad, sest Nõukogude Liit varises kokku.

Meelde tuli ka dokumentaalfilm «Laulev revolutsioon», mis USAs Eesti loole edukalt kohta loob.

Meenus ka prantsuse ajaloolase François Dosse’ kunagi Tallinnas mäluseminaril öeldu, et on olemas kolm teost, mis on olnud kõige olulisemad juutide hävitamise tutvustamisel.

Need ei pärine ajaloolastelt, vaid nende autoriks on kirjanik Primo Levi, politoloog Raul Hilberg ja filmirežissöör Claude Lannzmann (film «Shoah»). Siin ongi eeskuju end kehtestada ning lõpetada kurtmine ja kartus.