/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Tee tarkuse varasalvede juurde nõuab mäletatavasti hoolt ja püsivust. «Olen sulle sellel teel abiliseks, nõuandjaks ja seltsimeheks...» Niisuguse tõdemusega algasid kõik minu põlvkonna kooliraamatud. Toosama Õpiku pöördumine oma lugeja poole meenus mulle eelmisel nädalal, kui olin läbi lugenud riigikontrolli 2010. aasta aruande.
Koolivaheaja nädalal on küllap paljude õpilaste lugemislaual kohustuslik kirjandus. Nende vanematele (aga miks mitte ka vanemale koolieale) soovitaksin just eelmainitud lektüüri, mis ka riigikontrolli kodulehelt arvutisse laetav. Eeskätt tuleks aga loota, et opositsioon mitte ainult ei loe usinalt – seda nad teevad –, vaid seab sellest lähtuvalt ka oma kriitikasihiku.
Sest kui võimulolijad võivad endale lubada hooletuid väljendeid stiilis «ärge muretsege, rahvas, partei hoolitseb teie eest», siis opositsiooni rida peaks olema näidata mündi teist, mitte nii läikivat külge. Just nimelt näidata. Show, don’t tell, näita, ära räägi, õpetatakse noortele reporteritele, ja seda on siinkohal paslik üle korrata.
Muidugi on rääkida palju lihtsam. Ja eriti ladusalt jookseb jutt kaamerate ja mikrofonide ees, nagu reformierakondlane Valdo Randpere kurikuulsa EFSFi arutelu järel üsna teravmeelselt märkis. Lihtne on öelda, et «hinnad tõusevad», «kõik lahkuvad Eestist» või isegi et «peaminister on tulnukas». Tunduvalt lihtsam, kui hakata seletama, millised vajalikud reformid riigis pidurduvad ja mis on selle tagajärg. Või kus on mõni minister unustanud avalikkust eelseisvatest olulistest arengutest teavitada. Kuid just niisuguseid näiteid pakub too tänuväärne riigikontrolli aruanne lademes, mõned lausa otsesõnu, mõned niidiotsana, millest kinni asida.
Riigikontroll ei ole ega tohigi olla poliitiline, kuid ta annab siiski olukorra kirjelduse kaudu tegelikult üsna otseseid poliitikasoovitusi. Seda kaugeltki mitte esimest korda. Ja ometi paistab, et need küpsed maasikad, mida sõna otseses mõttes kandikul pakutakse, jäävad tihtipeale suhu pistmata.
Arvamusliidrid ja ajakirjandus hoiatavad juba tükk aega võimuliitu, eriti peaministriparteid, et stabiilsuse jutlustamise taustal kummitab meid stagnatsioonitont. Veidral kombel loksub opositsioon aga enamasti kuuleka vagunina sessamas rongis, milles me ju reisijatena kõik sõidame, kes Karjakülla, kes Marjakülla. Rongis, mille juht-piilupart laseb vilet ning ei väsi kiitmast läbitud teekonna pikkust ja uhkeid linnu, millest oleme läbi veerenud. Kuid me ei taha ju, et läheks nagu eelvihjatud Ellen Niidu laulusalmis, kus piilupart tukkuma jäi.