Triin Leidsalu: haridus ei tohi olla vaid hobi, millega aeg-ajalt tegeleda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kapten seisab sadamasillal. Päike sillerdab taevas ja ümberringi näib kõikjal olevat vaikne. Meri on kui peegelpilt, mis näitab talle vaid tema enese kujutist vete pinnal. See pilt on igati sümpaatne ja mõjub rahustavalt. Ta heiskab purjed, et seilata mööda merd ja minna vastu uutele seiklustele. Ometigi ei loo ta endale illusioone, sest kogemused annavad merekarule aimu suurtest tuuleiilidest ja võimsatest lainetest, mis suure tõenäosusega ühel hetkel laksudes pea kohal kokku löövad.
Aeg möödub ja ilusad helesinised pilved taevalaotuses hakkavad tumenema. Tõusev torm tekitab meeltesegadust ja mäslev meri langetab purjed enese ümber. Hing karjub valguse järele, ent karikas, milles välgub valguse eliksiir, näitab hoopiski tühjenemise tendentsi. Kuhu edasi?
Ühiskond on justkui marutõves, mis kisub endaga kaasa ühte alustaladest – haridust. Kas kool ei peaks olema justkui ühiskonna minimudel, milles väärtused, tõekspidamised ja uskumused on teineteisega nii sügavalt põimunud, et neid eristada oleks suhteliselt keeruline.
Neli aastat tagasi sulgesin pärast magistriõpinguid ülikooli ukse, et asuda kooli õpetajaks. Kool ja õpetajaamet tundusid tol hetkel ühed vähestest aladest, mis olid väärt süvenemist. Teha midagi ära ühiskonna heaks ja aidata kaasa paremale homsele. Ka hetkel veel olen ma seda meelt. Ent mida aeg edasi, seda enam tundub, et Eesti ühiskond lennutab prügikasti südamega tehtud valikud ja kõlama jäävad pseudoväärtused. Miks imestame siis, et rahvas lahkub riigist ja tagasitulekut pole lootagi.
Austus on sageli paljudes asjades võtmesõnaks. Kuidas aga austada riiki ja nende juhte, kes pidevalt õpetajatele näkku sülitavad, pidades seda juba nii elementaarseks, et nad seda enam isegi märgata ei suuda. Õpetajaid võetakse kui kasse, kes käppadele maanduvad, ent ometi pole neil aimugi, et enne kui tatipritsmed kuivada jõuavad, oleme uuesti porri tallatud.
Kust võetakse see jultumus ja juletakse õpetajatel suurendada sama palga eest normkoormust, mis sisuliselt tähendab suurema hulga tasuta töö tegemist. Kas tõesti oleme muutunud orjadeks, kelle häält ja meelehärmi ei panda meie tänases demokraatlikus riigis isegi mitte tähele? Õhku jääb kaikuma ainult läbi meedia kõlav mõte, et mis neil viga, nad saavad niigi riigi keskmist palka. Kas ikka saame, kui ületunde ei teeks?
Sellises olukorras tekib tülgastus ja tühjusetunne. Südamega tööd tegevad õpetajad vaatavad pealt marutõbiste mänge, kelle suud vahutavad peas senikaua, kuni neil mängida lastakse. Kaua see veel kestab? Ilmselt ei ole tulnud keegi selle pealegi, et koolis töötavad õpetajad on inimesed, mitte aga robotid. Neil on ka tunded ja mõistus ja – oh üllatust! –, need on veel enam-vähem tasakaalus.
Aga elu kallineb ja kas tõesti peab Eesti riik kaotama koloriitseid õpetajaid vaid seetõttu, et töö, mida tehakse, läheb vastuollu iseenda ja ühiskonna vahel? Austus kodanike vastu, mõningane riigimehelikkus ja solidaarsus on saavutamas tõelist madalseisu ja muutumas rariteediks. Haridus ei tohiks olla ühiskonnale ja riigile hobi, millega aeg-ajalt, see tähendab enne valimisi, tegeletakse.
Ma ei saa lahti tundest, et õpetaja on muutumas vahendiks, kellele omistatakse küll meeletul hulgal kohustusi, ent õigused suuremalt jaolt puuduvad. Ma ei saa lahti mõttest, et haridus deformeerub, sest puud, mis omakorda peaksid toitma särasilmseid võsusid, elavad ja kasvavad pinnases, mida pole ammu enam väetatud ega loodud soodsaid tingimusi. Selle asemel röövitakse olemasolev ja kärbitakse oksi, kuis vähegi jaksatakse. Mind paneb ainult imestama, et oks, mida riigimehed saevad, on suure tõenäosusega just seesama, millel praegu istuvad nende lapsed või lapselapsed.
Ja tormipilved on endiselt taevas. Peegelpilt, mida kapten ikka veel aeg-ajalt läbi tormise mere vaadata üritab, on muutunud häguseks. Suured moonutused tekitavad võõrastuse, ja äratundmisrõõm, mis alles hiljuti veel nii selgelt tunnetatav oli, hakkab tasapisi kaduma.
«Suured juhid» seletavad ikka edasi, et hariduses on kõik hästi ja probleeme laias laastus ei ole. Suu vahus, püütakse veenda iga viimset kui kodanikku selles. Mõned jäävad isegi uskuma. Aga kas see päriselt ikka nii on…