Juhtkiri: las hauguvad, karavan seisab edasi

Riigikontrolör ja õiguskantsler peavad tänamatut ametit – nad võivad aastakokkuvõtetega riigikogu ees esinedes kriitikanooli pilduda, kuid kui poliitilist tahet pole, siis haihtuvad need väljaütlemised lihtsalt õhku.

Õiguskantsler Indrek Teder võib viidata tema käest läbi käivatele kaasustele, mis näitavad, et inimeste põhiõiguste ja vabaduste parem kaitse vajaks haldusreformi. Riigikontrolör Mihkel Oviir võib osutada, et mitmed kohalikud omavalitsused on raskustes teedehoiu nõuete täitmisega, kuid peaminister Andrus Ansip ütleb, et mingit haldusreformi pole vaja. Ning on arusaadav, et kui peaminister on kõigutatamatult sellel seisukohal, jäävad ka koalitsioonipartneri IRLi ridadesse kuuluva regionaalministri Siim Kiisleri käed abitult lühikeseks.

Loomulikult ei saa ega peagi keegi Tallinnas ütlema näiteks Kihnu või Kallaste inimestele, kuidas nad oma elu peaksid korraldama. Selleks ongi kohalik omavalitsus. Ent kui vald ei suuda rahapuudusel palgata endale näiteks sotsiaaltöötajat, ei saa ta enam oma inimestele pakkuda seda abi, mida seadused nõuavad.

Peaministrit võib pahandada haldusreformist teenuste osutamise kontekstis rääkimine, ent nagu ütleb tänases Postimehes Sõmerpalu vallas elav Jan Rahman: kuni teed on lahti, tema saab tööle, lapsed kooli-­lasteaeda ja vajadusel valla bussiga tagasi, seni ta omavalitsusele ei mõtle. Seega on just teenused need, mille sujuvat korraldamist inimesed kohalikult võimult ootavad. Kiigeplatsid, keskvõimu tasakaalustamine ja kohalik identiteet on samuti tähtsad, ent prioriteedid muutuvad kohe, kui teed on vööni lund täis ja elekter mitmeks päevaks ära, sest valla ainus sahk on katki. Muidugi – asju saab korraldada ka nii, et omavalitsusele üle jõu käivad teenused võetakse tal ära, ent siis jääks nõrk omavalitsus veel nõrgemaks ning kaotaks tasapisi kõik õigused peale jaaniku korraldamise.

Kohalike valimisteni on kaks aastat. Kui valitsus tõepoolest tahaks haldusreformi teha, tuleks vastav kava välja käia hiljemalt 2012. aasta sügiseks. Ühest küljest oleks haldusreform kohalike valimiste peateemana vajalik, haarav ja valijaid mobiliseeriv. Teisest küljest, paraku, on seda teemat aastate jooksul nii palju leierdatud, et debatti tuleks kaasa ka kõik varasemad argumendid ja vastasseisud. Keegi ei saaks ennustada, keda ja kuidas see mobiliseerib ning status quo säilitamine oleks edukam, kui lööberdatud reformiga esinemine.