Homme annab Eesti murdmaasuusatamise koondis traditsioonilise hooajaeelse pressikonverentsi. Aastaid oli see koduse talispordihooaja alguse üks olulisemaid sündmusi – peatreener Mati Alaveri ainult talle omaste tulevikunägemuste, rahvuskangelaste Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tasakaalukate arvamuste ja teise ešeloni kohati utoopilisena näivate lootustega. Ühesõnaga põnev.
Paraku peab selle kõige juures rõhuma sõnale «oli». Ühe kevade ja suvega on nii palju muutunud, et uue suusahooaja hakul pole Eesti sportlaste võimalik esinemine kahjuks sugugi peamine küsimus, hoopis suuremat tähelepanu on pälvinud Eesti suusaliidu tegevus – alates Veerpalu dopinguskandaali aegsest lausvaletamisest ning lõpetades FISi tippjuhtide suunas valetamissüüdistuste pildumise ja Otepää MK-etapi ümber toimuvate arusaamatute otsustega ning suutmatusega teha organisatsioonis suurpuhastust.
Tegelikult on tekkinud olukord meie praeguste koondislaste suhtes ebaõiglane. Uue põlvkonna seis on niigi raske – kellelgi neist pole ette näidata Veerpalu, Šmiguni ja Maega võrreldavaid tulemusi, nüüd aga ähvardab neid suusatajate jaoks harjumuspärase tähelepanuta jäämine. Riigitelevisioon tõmbas MK-etappide teleülekandeid tublisti koomale ja vaevalt ajalehedki igat suusatajate liigutust enam endise agarusega kajastavad. Seda enam, et raske on ette kujutada, kuidas ajalehtedes või televisioonis ilmuksid jätkuvalt peatreeneriametis oleva Alaveriga pikad intervjuud või tema kommentaaridega vürtsitatud võistlusülevaated.
Alaveri püsimine peatreeneri postil muudab suusaelu kajastamise väga keeruliseks. Kuid mitte ainult – juba mitu kuud tagasi olnuks aeg ala juhtimise juurest lahkuda praegusel juhatusel ja ka vähemalt peasekretär Jüri Järvel. Kahjuks pole mainitud seltskond seda aga mõistnud ja seepärast jätkatakse suusatamise tüüri juures, nagu poleks midagi juhtunudki.
Mis Eesti suusatamist aitaks? Esiteks peaks president Sandor Liive unustama, et Alaver oli see, kes ta uueks suusajuhiks kutsus ja peatreeneri volitused kuni spordiarbitraaži otsuseni peatama. Seejärel peaks ta algatama halva maine omandanud juhatuse laialisaatmise ja otsima suusatamise eest vastutajaks uusi inimesi ning juba uue juhatuse abiga leidma ka igapäevast tööd tegema ausa peasekretäri. Kõige lõpuks peaks aga Liive tegema viisaka külaskäigu FISi peakorterisse ja kinnitama sealsetele inimestele, et Eestis rahvusspordiala staatuses olnud suusatamise hukutajad ja rahvusvahelise alaliidu silmis maine määrijad on kõrvaldatud. Lihtne.