Juba «Star Treki» telesarja autorid teadsid, et tulevikus hakkab inimene suhtlema arvutiga nii, nagu omasugustega – juttu rääkides. Ning et tõlkeprobleemid lahendab edaspidi kompuuter.
Juhtkiri: arvuti rääkigu selges eesti keeles
22. oktoober 2011, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahepealsete aastakümnetega on ulme üha enam tegelikkuseks saanud. Kõige paremini oskab arvuti kõnelda ja aru saada inglise keelest, kuid ka mõnest muust suuremast keelest. Meil, eesti keele kõnelejail, ei ole aga eriti tarvis häbeneda – oleme paljude Euroopa riikidega üpris sarnases seisus. Eesti keeletehnoloogia väljatöötamine käib, selleks on olemas konkreetne programm ning mitmeid vidinaid on teadlased järelekatsumiseks juba ka välja pannud.
Võib-olla tundub arvutiga suhtlemine kõnekeele abil esmapilgul midagi liiga ekstravagantset, mida praktikas väga vaja polegi – saab ju hakkama ka klaviatuuri ja hiire abil ning uusimates vidinates näpuga ekraani katsudes. Samamoodi võisid kunagi mõelda kivikirve kasutajad, et milleks veel seda rauasulatamist vaja läheb. Elu ei seisa paigal ja tehnika areneb, isegi kui meie siin käed rüpes hoiame.
Tegelikult võib kaalul olla isegi eesti keele pikemaajaline ellujäämine üldse. Kui telefonikasutaja hakkab Eestis oma aparaadiga edaspidi suhtlema inglise keeles korraldusi andes, siis on selge, et inglise keele kasutusala kasvab ja eesti keele oma väheneb. Lõpuks jäävad ellu need keeled, mis suudavad püsida rongil – mis on masintõlke keeled, milles saab arvutile käske jagada, milles arvuti suudab kõneleda.
Üks võimalus on muidugi ära oodata, mida teevad selles valdkonnas suured tehnoloogiafirmad – Google, Apple, Microsoft ja teised. Kui nad midagi on inglise keele jaoks välja mõelnud, küllap kunagi ilmub ka väiksematele keeltele kohandatud versioone.
Kuid ainuüksi Google’i peale loota ei tasu. Kui Eesti riik ja ettevõtted ei panusta keeletehnoloogiasse piisavalt, püsib alati oht, et ilmub mõni suurfirma, kes pakub oma tehnoloogiat, patenteerib ja monopoliseerib selle. Tekib olukord, kus eesti rahvas ei ole enam oma keeleressursi valdaja, vaid peab leppima kusagilt pealesurutavate tingimustega.
Õnneks on Eestis olemas täiesti arvestatavad teadlased ja uurimisrühmad, kes keeletehnoloogia probleemidega tegelevad. Esialgu aga napib nende töö viljade rakendusi tegelikus elus. Praegu tulekski keskenduda sellele, kuidas juba tehtust rohkem kasutusele võtta, olgu see siis eesti keelele kohandatud otsingusüsteem riigiasutuste veebilehekülgedel või eestikeelne kõnesüntees vaegnägijate abivahendeis.