Nõrganärvilised said eile vastikusest kõvasti õlgu väristada, sest enamiku maailma ajalehtede esikülje oli vallutanud Liibüa endise diktaatori verine kogu.
Kuningate kuningas on surnud
22. oktoober 2011, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel kahe aasta eest «kuningate kuningaks» nimetatud Muammar Gaddafi tabati üleeile kodulinna Sirte lähedal. Selle kohta, kuidas see kõik täpselt toimus, liigub siiani ringi vähemalt neli versiooni, kuid vähemalt selles, et Gaddafi tõepoolest surnud on, ei saa küll enam kahelda.
Veriste kaadrite laviiniga varises kokku ka Gaddafi aastaid hoolikalt kujundatud meediapilt iseendast, sest enne üleeilseid sündmusi võis endist liidrit näha rõhutatult elujõulisena.
Heroilised poosid, taeva poole tõstetud käed, kiiskavvalged mundrid ja silmi varjavad päikseprillid kujunesid mehe kaubamärgiks, väljaveninud riietes kuskil toolis lösutavast Gaddafist kohe kindlasti jäädvustusi pole.
Peale silmatorkava välimuse täiendas Liibüa eksdiktaator oma kuvandit pidevalt ka omapäraste väljaütlemiste ja harjumatu käitumisega. Nii näiteks keeldus ta USA viisaametnikele oma fotot andmast ja soovitas neil kasutada vähendatud mõõtmetes pilti mõnest oma arvukatest Liibüa tänavatele üles riputatud plakatitest.
Ka eelistas ta reisidel Moskvasse, New Yorki, Rooma ja mujale ööbida hotelli asemel traditsioonilises beduiinitelgis, kaasas «revolutsioonilisteks nunnadeks» nimetatud, eranditult naissoost ihukaitseüksus.
Eelmisel aastal ületas Gaddafi aga meediakünnise, palgates Itaalias 200 noort näitsikut oma loengut kuulama, mille käigus ta soovitas neil kõigil islamiusuliseks hakata, kuna Liibüas austatakse naisi rohkem kui Euroopas. Oma kodumaad nimetas ta ühes teises ülesastumises aga maailma ainsaks demokraatlikuks riigiks.
Ühest küljest klounaade armastav, kuid teiselt poolt raudse rusikaga oma riiki valitsenud Gaddafi kohta on raske ammendavat pilti maalida. Kuid selge on see, et need, kes jäävad kinni vaid tema väidetavate juuksesiirdamiste ja iluoperatsioonide juurde, jätavad tähelepanuta selle, et kõigest hoolimata hoidis mees Liibüat 40 aastat oma kontrolli all.
Vastuolulised olid tema teod ka rahvusvahelisel areenil. Sel kevadel selgus, et just Gaddafi oli isiklikult andnud käsu 1988. aastal Šotimaal Lockerbie kohal reisilennuki allatulistamiseks.
Toona hukkus 270 inimest, Liibüa sattus rahvusvahelise põlu alla. Gaddafi suutis aga oma nime puhtaks pesta ja suhted taastada, kui lubas massihävitusrelvade arendamisest loobuda ja ohvrite peredele kopsakat valuraha maksta.
Oma viimasest persona non grata’ks kuulutamisest aga Gaddafi enam ei pääsenud, sest araabia kevadest haaratud liibüalased ei andestanud talle tema türanlikku valitsemisaega.
Kuigi juba on kostnud ka protestihääli, et mahalaskmise asemel oleks eksdiktaatori pidanud viima kohtu ette, pole juubeldavatest liibüalastest pilte vaadates kahtlust, et asjade selline käik sobis neile.
Gaddafi surmateadet kuuldes valgus eile Jeemeni pealinna tänavaile kümneid tuhandeid demonstrante, karjudes: «Sina, Ali, oled järgmine. Ja sina ka, Bashar!», viidates vastavalt Jeemeni presidendile Ali Abdullah Saleh’ile ja tema Süüria ametivennale Bashar al-Assadile.
Nüüd ei jää muud üle, kui sündmuste edasist arengut oodata, kuid kahtlemata lõid liibüalased pretsedendi peaaegu otseülekandega eksdiktaatori tapmisest. Need mobiiltelefoniga üles võetud, väriseva käega tehtud verised kaadrid jäävad veel kauaks meelde.