Ennustused, mida Postimees kuu aega tagasi valimistejärgsel hommikul Riias Läti Instituudis tulemusi analüüsinud ekspertide suust vahendas, on nüüdseks enam-vähem täitunud. Koalitsiooni on moodustanud paremjõud, «vene» partei on jäetud opositsiooni ja Valdis Dombrovskis jätkab peaministrina.
Läti valitsuse moodustamine lõppes sama konservatiivse finaaliga nagu viimati Eestigi oma. Vahe oli vaid punktist punkti jõudmise stiilis. Kui tuua võrdlus Baltimaades võõraste nähtustega, siis Eesti koalitsioonikõnelejad liikusid nagu kiirrong ja lätlased võtsid ette superslaalomi. Mõlemal juhul oli siht sama, aga üks sisaldas märksa kõrgemat kaela murdmise riski.
Tõsi, vesi on jätkuvalt sogane ja lagunemisohus pole mitte ainult Zatlersi Reformierakond (ZRP), vaid teatud osas ka Dombrovskise Ühtsus. Aga sarnaselt majandusega on poliitika lõunanaabrite puhul valdkond, kus nad on end pärast pikki eksirännakuid silmapaistva jõuga kokku võtnud.
Jääb vaid huvitavaks mõttemänguks, mis juhtunuks, kui Valdis Zatlers võtnuks suvel oma partei asutamise asemel vastu Ühtsuse liitumiskutse. Pole sugugi kindel, et see toonuks nüüd kaasa selgema koalitsiooni.
Pigem võib ZRPd näha kui ventiili, mis andis võimaluse auru välja lasta neile, kel oli lõpmatu eelarve konsolideerimise käigus ebapopulaarseid kärpeotsuseid langetanud Ühtsusest kõrini. Ilmselt aitas uus valge jõud oligarhide võimu juurest minema kihutamisele ainult kaasa.
Mittelätlaste integratsiooni küsimus on nende jaoks sama tõsine kui mitte-eestlaste kaasamine meile. Aga lahendus ei ole Ühtse Venemaa kohaliku sõbra valitsusse võtmine. See, koos jutuga vene partei valimisvõidust, oli lihtsalt idee, mida Koosmeele Keskuse liidrid, Kremli propagandameistrid ja presidendi otsevalimise kehtestamisest obsesseerunud Zatlers sisse sööta üritasid.
Lätis (ja Eestis) võib valimisvõidust, mitte lihtsalt parimast tulemusest rääkida 51, mitte 31 mandaadi puhul. Ja Nõukogude okupatsiooni eitamist või tunnistamist poliitilise lehmakauplemise objektina kohtleva jõu koht on Läti valitsuses sama palju kui holokaustieitajail Saksa valitsuses.
Pigem annab rahvusküsimuses lootust asjaolu, et Läti põhivoolu parteid hakkavad tasapisi mõistma, et venekeelne valija vajab omaette tähelepanu. Kui nad õpivad seda mõistmist tõlkima ka mittelätlaste erihuvisid arvestavaks poliitikaks, peaksid võitma nii venelased kui parteid.
Hoolivus väikerahvuse seas elava suurrahvuse vähemuse suhtes ei tohiks oma normaalses vormis väikerahvusele endale ohtu kujutada.