Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Enriko Talvistu: kolhoosikeskus vs Jaani kirik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Enriko Talvistu | FOTO: Pm

Tundub uskumatuna, et hea sõber, akadeemik Mart Kalm ei tea nimetada Tartu Jaani kirikut, kui ta UNESCO maailmapärandi komisjoni ametnikuna arutab võimalikest Eesti nominentidest sellesse nimekirja (PM, 13.10). Keskkonnaministeeriumi spetsialisti Urve Sinijärve ametkond tegeleb loomulikult puisniitude, pankade, soode jms.


Samas pole midagi imestada, kui isegi Tartu linnapea Urmas Kruuse Kuku raadios tõdeb õigustuseks Peetri-Maarja-Pauluse kirikute taastamisele seda, et Jaani kiriku taastamisega saime ju hakkama. Kahjuks on vaja meelde tuletada linnavalitsejate ja muude otsustajate harimatust selles kunstiloo vallas, mis puudutab keskaega (või ka kaasaegset Tartu Kunstimuuseumi).

Jaani kiriku väärtustamise küsimus algab pihta Teisest ilmasõjast, kus pommitamise tagajärjel põlenud varemeid ähvardati lammutada. No on ju ikka üks tüüpilisi tellisgootika näiteid 13. sajandist. Neid oli Nõukogude riigis küllalt võtta kogu Baltikumis ja Ida-Preisimaal. Aga legendaarne kunstiloo professor Voldemar Vaga suutis oma sidemete kaudu Moskvas läbi suruda selle kiriku varemete säilitamise, sest see on ainus kirik kogu tellisgootikas, kus on tehtud selline terrakota (loe: põletatud savist) skulptuuridega kaunistamisega programm.

See on rohkem kui Kivisild, mida Tartu juurtega balti-saksa metseenile ja organisaatorile Patrick von Glasenappile õnnestus ette sööta ka toona harimatul linnavalitsusel 20 aastat tagasi. Juba siis oli selge, et enne tuleks sakslaste toetust kasutada olemasolevate mälestiste taastamisel, mitte makettide nagu Kivisild taasrajamisel. Jaani kirik, mille vundamentide taastamist Poola restauraatorid olid alustanud ning mida firma Stinger väga kangelaslikult aastaid jätkas oli ju tegelikult ainult kehand terrakota-skulptuuride hoidmiseks. Nüüd tundub meile, et katus on peal, teenistused ja kontserdid toimuvad ning kõik oleks justkui parlanksis.

Tartu aukodanik, arhitekt Udo Tiirmaa ja paljud teised enne teda on pühendanud oma elu selle unikaalse mälestise säilimisele, kuid vaid nende skulptuuride nimel. Olen nõus ülikooli kunstiajaloo õppejõu Kaur Alttoa juba paari kümnendi taguse väitega, et unikaalsetena sobivad meilt UNESCO maailmapärandisse vaid kaks asja. Esiteks eesti rehielamu, küsimus on vaid kas vabaõhumuuseumis või originaalsel asukohal. Teiseks Tartu Jaani kirik tänu terrakota-skulptuuridele, mis on teine suurim kogu põletatud savist skulptuure peale Vana-Rooma eelseid etruske. Tallinna vanalinnale antud UNESCO staatus oli pigem poliitiline otsus ÜRO poolt, et anda igale riigile-rahvusele midagi. Meil oli selleks jällegi pealinn, nagu ka kultuuripealinna otsustamise vallas. Me oleme Tallinnast, me ... Vabandan, aga jätan lõpetamata.

Jah, kahjuks pole tänini olemas trükist ilmunud ülevaatlikku monograafiat või vähemalt fotoalbumit  nendest Jaani kiriku kujudest. Nad on kõik ju olemas ning paljud neist (vist ligi tuhatkond kokku) ootavad põhjalikku restaureerimist. Aegade jooksul on kliima ja saastatud atmosfäär tekitanud vajaduse nende edasist lagunemist pidurdada, eksponeerida neid vaid siseruumes ning asendada välisfassaadil koopiatega. Selles oleme alles vähem kui poolel teel. See, et on olemas skulptuuride väljapanekuruum alias kirikuhoone, ei tee Jaani kirikut veel väärtuslikuks.

Vaja oleks pigem linnavalitsuse tegevuskava loomaks tingimusi, et Tartus tõesti üks UNESCO nimekirja vääriv mälestis oleks. Uskuge mind, et selle määratluse kontsentratsioon kunstiobjekti puhul on palju määravam kui imaginaarne meridiaan või laialivalguvad puisniidud. Küsimus pole mitte ainult turismituludes, vaid ka linnakodanike enesetundes või väärtushinnangutes.

Seega tuletaks Kalmule ja Sinijärvele meelde eesti kultuurilugu nullist üles ehitatud Narvade, fiktsioonist taastatud Kuressaarede ja loomulikult mitmete kolhoosikeskuste kõrval (ilma et ma Toomas Reinu Rapla KEKi hoonet omas ajas millegagi maha teeks). Jaani kiriku kodanike portreedegalerii ootab alles paigutamist oma kohale ning nendele näkku vaatamine kannatab konkurentsi Yorki katedraali ning mõnegi romaani stiilis kloostri ristikäiguga Euroopas, mis kõik on juba maailmapärandi nimistus.

Tagasi üles