Mark Soosaar: looduskaitsereform on katsetamine looduse ja inimestega

Mark Soosaar
, riigikogu liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Soosaar
Mark Soosaar Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees.

Lõppeva aasta ühe viimase eelnõuna on riigikogul kavas eeloleval neljapäeval seadustada reform, mis muudab olematuks Riikliku Looduskaitsekeskuse ja kiirguskeskuse. Seni sõltumatuna töötanud keskused kolitakse keskkonnateenistuste katuse alla ning uus asutus saab nimeks keskkonnaamet. Selline lahendus loob korraliku segaduse, sest Tallinnas hakkab olema alates 1. veebruarist 2009 kaks keskkonnaametit - üks riigi ning teine linna oma.


SDE jagab meie koalitsioonipartneri - Reformierakonna - seisukohta, et Eestimaa looduse paremaks kestmiseks, meie liigirikaste metsade ja rabade, linnurikka ranniku ja saarte, inimkätega loodud kultuurmaastike säilimiseks on vaja korrastada valdkonna hierarhiat ehk juhtimispõhimõtteid. Oleme sama meelt, et tänases majanduslanguses tuleb vältida asjatuid dubleerimisi ning koondada jõudusid.

Oleme veendunud, et looduskaitse peab astuma lähemale inimesele nii oma asutuste võrguga kui ka suhtumisega püsielanikesse. Keskkonnaametnikud ja looduskaitseinspektorid peavad tegema veel väga suurt tööd enda kallal, et kodanikud ei peaks ametnikku kohates tundma end bussijänesena kontrolöri raudses haardes, vaid et eriti maal - ajaloolises looduskeskkonnas - elav ja paljude põlvkondade kogemusi kandev inimene hakkaks nägema keskkonnaametnikus kaasamõtlejat, nõustajat, liitlast. Loodust, mida me kõik ju nii väga armastame, peame hoidma kui silmatera.

Oleme seisukohal, et Lääne-Euroopa riikide eeskujul tasub järgmise sammuna ühendada ühte ametisse nii keskkonnateenistused kui keskkonnainspektsioon. Või anda järelevalve üle politseile, nagu see on Inglismaal. Täna oleme olukorras, kus tahame küll koondada jõudusid, aga näiteks kalureid jääb ikkagi kontrollima viis erinevat ametkonda. Kas keegi meist kujutaks ette, et Tallinna-Tartu maanteel peataks autosid viies erinevas mundris mehed, kellest ühed kontrollivad kiirust, teised tulesid, kolmandad turvavöid, neljandad lasteistmeid ning viiendad teie kumme või kaubakoormat? Merel aga just nii on - kalureid «kiusavad» täna keskkonnateenistus, looduskaitse, keskkonnainspektsioon, veeteede amet, päästeamet, veepolitsei ning piirivalve. Näete, saime kokku lausa seitse ametkonda!

Meil on äärmiselt raske toetada reformi veel mitmel põhjusel.

Esiteks läheb see lahku koalitsioonileppest, mille järgi Riiklikule Looduskaitsekeskusele (LKK) tuleb anda järelevalve- ja korraldusõigus.

Teiseks - loodavale keskkonnaametile ei anta üle üht tänase Riikliku Looduskaitsekeskuse küllaltki olulist kohustust. See on ülesanne korraldada loodusharidust ja elanike teavitamist loodusväärtustest, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad. Visates looduskaitseseadusest välja loodushariduse, pole loodusteadlikkuse kujundamine enam kellegi mure ega kohustus.

Kolmandaks - eelnõu ei anna keskkonnaametile üle õigust tellida loodushoiutöid ei riigiasutustelt, omavalitsustelt ega ka mitte äriühingutelt. Seega osutub eelnõu seletuskirjas lubatud korraldustööde delegeerimine Riigi Metsamajandamise Keskusele tühipaljaks fiktsiooniks.

Juhul, kui tänane keskkonnaministeerium suuliste kokkulepete alusel siiski annab loodushoiu üle RMK-le, siis pole looduskaitse stabiilne rahastamine enam seadusega tagatud. Ja veel. RMK puhul satub looduskaitseliste objektide hooldamine - olgu selleks siis Viiralti tamm Viiratsi mäel või Pärnu südalinnas asuv iidne Vanapargi puiestee - sõltuvusse ühe majandusühistu edukusest või ebaedust. Nii ei taga reform riiklike ja rahvusvaheliste looduskaitseliste kohustuste täitmist.

Neljandaks - reformi läbiviimisel pole arvestatud täna looduskaitses töötavate inimeste arvamusi, mis ei loo eeldusi reformi eduks.

Keskkonnaministeeriumi keskkonnaametis saab tööd vaid ebamäärane osa 160st praegu ametis olevast spetsialistist. Teistel tuleb jätkata muudel elualadel või leida erialane töö välismaal.

Ministeerium pole siiani teatanud, kas allesjääjatele pakutakse tööd pädevuse või ustavuse alusel. On kahetsusväärne, et reform võib kaasa tuua inimkaotusi niigi hõredas looduskaitsetöötajate peres.

Tegemata on analüüs, kui palju pühendunud teadlasi lahkub peagi saja-aastaseks saavast Eesti looduskaitsest. Jah, just sellist aastapäeva tähistame aastal 2010, mil möödub terve sajand Vilsandi tuletornivahi Artur Toomi kirjast Riia loodusuurijate seltsile, milles majakavaht palus Vaikade linnuriik kaitse alla võtta.

Eestimaa looduse kui meie rahva ja kultuuri põlisväärtuse hoidmine on põhiseadusesse kinnistatud igamehe kohustus ( § 53 «Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda...»)

Pimesi katsetamine looduse ja inimestega ei sobi nüüdisaegsesse Euroopasse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles