/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Poliitiku ametioskuste juurde kuulub kahtlemata ka hämamine. Sinist värvi näidatakse teise nurga alt punasena, valetaja moondub võluväel viimast tõde kuulutavaks märtriks. Säärane mustkunst kuulub tsirkuse juurde. Aplaus, ja hääled kukuvad. Kuid teatud piirist alates muutub number armetuks vingerdamiseks.
Mu meelest on just nii läinud jauramisega samasooliste kooselu seadustamise ümber, mida viimasel ajal varjab partnerlusseaduse viigileht. Muidu lobisemishimulised poliitikudki väldivad avalikes esinemistes teema iva – õieti peljatakse seda nagu tuld.
Keskerakond laveerib, poolt valimata. Sotsid on küll poole valinud, ent serveerivad seda sõnaohtras kastmes. IRLil võiks valijate tahet arvestades pool valitud olla, kuid nad ei ütle seda välja, sest ehkki konservatiivsed, ei taheta olla vanamoelised ja pragmaatikute liin nõuab tegutsemist.
Sest koalitsioonipartner Reformierakond, püüdes tsementeerida oma kuvandit Eesti ainsa teoinimeste parteina, on asunud aktiivselt lahendust otsima.
Partnerlusseadus näikse olevat mugav kuldvõtmeke, mis maalitud kolde taga oleva ukse lahti teeb, ja kui see kord juba avatud, saab ullikestest valijatele tont teab mida kokku lorada. Kui küsida poliitikult, miks seda vaja on, räägib ta meile näiteks vajadusest tagada laste õiguste parem kaitse. Siis tulevad jutuks heteropaarid, kes ei taha abielluda. Et abielu olevat igand ning inimesed tahaksid lihtsalt riigile teada anda, et elavad koos...
Kõik see on kaunis eluvõõras udujutt. Muidugi vajavad lapsed kaitset, kuid selleks pole vaja mingit partnerlusseadust. Vaba kooselu mõte aga ongi ju selles, et see on vaba. (Mõelge korraks oma tuttavatele vabaabielupaaridele.
Kas nad tormaksid kohe riigiga lepingut sõlmima?) Unustatakse ka niisugused mõisted nagu hoolimine ja vastutus, mida ei taga ükski seadus. Üks inimene lausa põgeneb seadusest tuleneva vastutuse eest. Teine samas kõrval hoolib ja vastutab igasuguse seaduse sunnita.
Mihkel Mutt pakkus (PM 26.09), et partnerlusseadus võiks ühel päeval asendada praeguse ilmaliku abielu. Aga miks siis üldse mingi segane vaheetapp? Miks mitte lihtsustada kohe abiellumise korda.
Tegelikult tuleks häma lõpetada ja arutada põhiküsimust. Vastata selgelt ja otse, kas oleme valmis samasooliste abieluks või mitte. Kui enamik ühiskonnast siiski ei ole, on meid esindavatel riigikogu liikmetel kaks võimalust.
Kas öelda otsesõnu «ei» või näidata end eliidina ja minna jah-otsusega hääleka vox populi vastu. Niisuguseid otsuseid tehakse ju ikka. Maailma lõppu ei tule, rahvas harjub. Poliitiline lavakunst seegi.