Liisi Poll: kriisimuutused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane Euroopa Ülemkogu oli hoolimata kirevast päevakorrast selgelt peamiselt ühe teema mõjutatud – üleilmne kriis. Selge, et ELile niigi liikmete erinevuste tõttu keerukalt defineeritavad ideaalid ja ideoloogia kipuvad sellises olukorras ununema.
«Ükski manner pole kehtestanud endale selliseid siduvaid reegleid, mille meie just üksmeelselt heaks kiitsime,» ütles Prantsusmaa, ELi eesistuja president Nicolas Sarkozy uhkelt kommenteerides, ELi energia- ja kliimapaketti, mis möödunudnädalasel ülemkogul vastu võeti. Sõnades ongi tegu üsna uhke saavutusega – EL jäi kindlaks oma numbriliselt illustreeritud 20-20-20 plaanile ehk lubadusele vähendada kasvuhoonegaase võrreldes 1990. aastaga 20 protsenti, toota 20 protsenti energiast taastuvatest allikatest ja kärpida eeldatavat energiakasutust 20 protsenti – kõike seda 2020. aastaks.
ELi meelekindlus kliimamuutustega võitlemisel jäi keskkonnakaitsjate arvates aga pealispindseks – nimelt tehti niigi raske majandusolukorra pärast muretsevatele suurtöösturitele ja ka Ida-Euroopa riikidele hulk erandeid, mis kõikvõimelike kärbete osakaalu reaalselt üsna väikeseks võivad muuta.
Nende poolel, kes sel tippkohtumisel pigem tööstuse huve kaitsesid, oli ka Saksamaa kantsler Angela Merkel.
Just majanduskriisile aeglaselt reageerivat Merkelit nimetati aga alles väga hiljuti, 2007. aasta suvel, Saksamaa eesistumise ajal nii ELis kui G8s, hoopis kliimamuutuste esivõitlejaks maailmas.
Kuigi Saksamaa tööstus pole sealseile konservatiividele kunagi kauge olnud, on selge, et majanduslangus vähendas Merkeli kliimakaitse-eestkõneleja ambitsioone veelgi. Nii jäigi kunagi maailma uuele teele tüürimise lootustega saksa ajakirjanduses praegu Barack Obamale omistatavaid epiteete kuulnud Merkeli saatuseks tööstuse kaitsmine.
Finantskriis ei mõjuta sugugi ainult kliimakaitset, see tekitab ka muid hirme – siiani piisavalt stabiilne püsinud EL meelitab nüüd väga Islandit. Ka Iirimaa on otsustanud vastuseisu Lissaboni leppele kiirelt lõpetada – hiljemalt järgmise aasta sügiseks peaks toimuma uus referendum nüüd juba iirlaste parandustega leppe üle.
Kriisil on aga teine külg, mis ei puuduta ainult poliitikute meelemuutusi. Juba üle nädala mässanud Kreeka noorterahutuste päästikuks oli küll politsei poolt maha lastud 15-aastane poiss, kuid näiteks ajakirja Time sõnul võib olla tegu ühe esimese majanduskriisi tõttu eskaleerunud vägivallapuhanguga.
Tegelikult pole mingit tõelist kriisipitsitust enamikus maailma rikkamate riikide kodudes veel tunda. Kui poliitikute kannapöörded on aimatavad, siis Kreeka stiilis meeleavaldused oluliselt raskemini ennustatavad.