Ahto Lobjakas: nahk turule

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Alguses ei saa minema, pärast ei saa pidama. Pikka aega valitses Euroopa võlakriisi küsimuses Eestis umbmäärane toetus, mis mõne päevaga pöördus raevukaks debatiks, kus nüüd lüüakse palle ainult vastasväravasse.


Iseenesest on Eestis toimuv õpetlik. Poliitiliste valikute legitiimsust – rahva toetust, mõistmist ja omaksvõttu – on ühe määrava elemendina kriisi lahendamisel alahinnatud.

Kõige kõrgemal tasemel on kulunud liiga kaua aega mõistmiseks, et Kreeka, Hispaania, Itaalia ja kogu eurotsooni ning lõpuks ELi päästmine nõuab pingutust, millesarnast pole Euroopas nähtud II maailmasõjast alates.

Tänuväärselt piltliku, vahetu ja siira sissevaate sellesse, mida selline pingutus võib ühe väikese riigi jaoks tähendada, andis eilses Eesti Päevalehes Slovakkia parlamendi president Richard Sulik.

Välgatustena on meieni jõudnud debatt Soomest (kus stabilisatsioonifondi laienemine kiideti heaks üleeile) ja Saksamaalt (kus Angela Merkel sai Bundestagis samas küsimuses napi võidu). Meie oma riigikogu käib kõigi märkide järgi mõlema jälgedes.

Kõik oleks hästi, kui sellega pandaks kriisile punkt. Aga seda ei juhtu. Kreeka üha vältimatumaks muutuv maksejõuetus tõstab saja protsendi lähedale tõenäosuse, et EFSFi pandud raha kulutatakse kildude liimimisele: meist rikkamate ühiskondade elatustaseme polsterdamiseks ja pankade abistamiseks. Teiseks, Kreeka langedes tekib teisi abivajajaid ning juba on selge, et praegusest EFSFist selleks ei jätku. Kogu üritus võib olla ämbritega Sahara kastmine.

Aga «vanakuri-neid-võtku»-euroskeptitsism ei ole Eesti jaoks lahendus. EL kujutab endast tohutut lisaväärtust, mis meie puhul tuleb lisaks läbi korrutada Venemaa-koefitsiendiga. Laevalt hüpates maanduksime lainetes.

Tuleb leida tasakaal rahva kaasamise ja valitsuse tegevusvabaduse vahel. Mõistlikuna näib mõte, et riigikogu peaks oma heakskiidu andma nii iga riigi abistamisele kui erimeetmetele, nagu seda on näiteks võimalik pankade rekapitaliseerimine.

Sest see raha on rahva oma. Rahvas võib vabalt tahta selle eest kiirteed Tallinnast Tartusse. Aga valitsus peab kaugemale nägema ja avalikkus sellest aru saama. Meie sisemine vabadus sõltub välistest tellingutest.

Kreeka, Itaalia jt lõunaosariikide üle parda heitmine säästaks ehk raha (seegi oleks globaalses majanduskaoses küsitav), aga saeks läbi oksa, millel me praegu istume. Katki läheks Saksa-Prantsuse telg (Pariis jääks tagalata) ja koos sellega EL, nagu me teda teame. Me ei suuda ELi päästa, aga me peame lootma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles