Üks kolleeg saatis mu kolmapäeval Toompea poole teele sõnadega, et riigikogu pole kummitempel. Rahvaasemikud istusid sel ajal parlamendi saalis, hääletades nüri järjekindlusega üht Keskerakonna töölepinguseaduse parandusettepanekut teise järel maha. Asja juures oli ainult üks lõbusam moment, «Meie Mehe» esinemine.
Ega seadusloome peagi lõbus olema. Ainult et minu meelest kulutasid keskerakondlased oma uneaega vales kohas ja valel viisil. Valel viisil ses mõttes, et kui juba alustada juntimisega, siis minna lõpuni. Kella kümneni hommikul oleks saanud vabalt vastu pidada. Et siis näiteks jõuluvaheajal erakorralisel istungil töölepinguseaduse teine lugemine lõpetada.
Koht oli vale aga seepärast, et mu meelest oleks nad võinud obstruktsiooniga näiteks Iraagi missiooni pikendamise vastu võidelda. Või siis takistada tasakaalustamata eelarve vastuvõtmist, kohalike omavalitsuste valimisseaduse muudatust... Midagi, mille pärast tasub võidelda ja kus ka on midagi saavutada.
Kui midagi on uues seaduses kahetsusväärset, siis lapsevanemate puhkusepäevade kärpimine. On väga piinlik, et kapitalistidel oli neist sisuliselt palgata puhkuse päevadest kahju. Aga muu, no ma ei tea. Kirjalik või suuline tööleping, ühe või kahe kuu koondamisraha...
Need on olulised punktid, aga ilmselt mitte kõige olulisemad. Tööinimese seisukohast on seal pigem küsimus Eesti ettevõttejuhtide käitumistavades ja eetikas.
Ettevõtjaile on tähtsaim pääseda koondamishüvitiste maksmisest, selle hindamine on aga vaatenurga küsimus. Võib ju öelda, et see raha läheb kapitalistide tarbimisse. Aga seda raha võib vaadelda ka kui raskel ajal hullemast päästvat puhvrit, mis mõne firma ehk ellu jätab ja sellega ka kogu majandust aitab.
Ent kui juba ametiühingud seaduseelnõu alla neelasid, siis kõige hullem ei saa see ju olla. Või saab?
Kõige dramaatilisemaks punktiks kujuneb töövõtjate vastutuse küsimus. Piiri tõmbamine, et missugune on tahtlik rikkumine või mis niisama kogemata juhtunud hooletus, kujuneb üsna valuliseks küsimuseks. Kohtuil tööd jätkub.
Aga kolmapäevase ööistungi puhul häiriski kõige rohkem järjekindluse puudumine. Keskerakond loobus poole öö ajal juntimisest ilmselt seetõttu, et töölepinguseadus hakkas neile meeldima. Või avastasid nad äkki, et mõnest tunnist piisab tähelepanu ja populaarsuse saavutamiseks.