Maaülikooli toidutoksikoloogia dotsendi Tõnu Püssa kinnitusel ei ole Iiri sealiha söönud inimestel mingit põhjust muretsemiseks, sest lihas leidunud dioksiini hulk ei suuda häda teha isegi pisematele loomadele, rääkimata inimestest. Küsitles Hindrek Riikoja.
See ei ole tõsine terviserisk ja seda on kinnitanud spetsialistid üle Euroopa. Sellise sealiha söömine ei ole ohtlikum kui tänaval kõndimine ja kõikjal leiduvate dioksiiniaurude sissehingamine.
Mida nad kohe teevad, seda võisime näha Ukraina presidendi Viktor
Juštšenko pealt. Need mõjud on nahakahjustused ja villid, mis mehe nägu katsid.
Tema puhul kahtlustatakse ju just dioksiinimürgitust. Aga selleks on vaja hoopis suuremaid koguseid dioksiini, mida sellisel juhul mõõdetakse juba milligrammi osadega.
Dioksiini puhul on olulised ka selle kantserogeensed omadused ehk vähki tekitav mõju. Aga et aine muutuks reaalseks vähitekitajaks, on vaja sellega kontaktis olla aastaid.
Ei, kindlasti mitte.
Euroopas on dioksiinide lubatud maksimumpiir lihas üks nanogramm kilogrammi kohta. See on üks gramm korrutada kümme astmes miinus üheksaga. Gramm on kilogrammist 1000 korda väiksem, grammist omakorda tuhat korda väiksem on milligramm ja sellest omakorda mikrogramm. Ning sellest veel tuhat korda väiksem ongi nanogramm.
Oluline on samas silmas pidada, et dioksiin ei ole üks ühend. Keemiliselt kuulub sinna terve grupp sarnase struktuuriga ühendeid, millest üks on eriti kantserogeenne. Inglismaal ja Iirimaal tehtud analüüside järgi on see norm ületatud kuni 200 korda. Samas, Eestis pole üheltki kahtlaselt lihatükilt proove võetud ja saastet leitud.
Need pannakse paika pikkade loomadel tehtavate toksilisuse katsetega. Eelkõige katsetatakse hiirte ja rottidega, aga on ka teisi loomi. Katsetustel saadakse üks piir, millest alates hakkab antud aine tõepoolest mõju avaldama ja kasvaja tekkima. See piir pannakse paika, sest sellest madalam kogus, arvestatuna muidugi kehakaalu ühiku kohta, ei avalda mõju.
Järgmiseks hakatakse sama kogust üle kandma inimesele ja seda tehakse suure ohutusvaruga. Arvestada tuleb, et loom ei ole inimese sarnane ja ka kõik loomad ei ole ühesugused. Seetõttu korrutatakse see algne arv läbi niinimetatud ohutuskoefitsiendiga, mis on tavaliselt 10 x 10 x 10 ehk tuhat. Seda seetõttu, et loomad võivad omavahel erineda kümme korda, inimesed omakorda neist kümme korda ning lõpuks inimesed teineteisest veel kümme korda.
Reaalselt tekitatakse olukord, et kehtestatud piirmäär moodustab ühe tuhandiku sellest kogusest, mis kõige esimestel loomadel mingi kasvaja või mõju tekitaks. Seetõttu ei oleks ka see 200 korda lubatust suurem sisaldus, mis seekord on lihast leitud, esimestel katseloomadel veel mingit efekti tekitanud. Inimesest rääkimata.
Ei maksa unustada, et suur osa saastunud lihast tarvitatakse tootena ja tõenäoliselt väheneb omastatav kogus nii veelgi. Probleem on eeskätt juriidiline – ELi seaduse rikkumine – ja majanduslik, mitte meditsiiniline
On küll, ja hoolimata sellest, et me seda iga päev sööme, ei saa meiega sellest veel midagi juhtuda. Tõeline efekt saab juhtuda ikkagi vaid siis, kui kavatsetakse kedagi mürgitada või kui mõnes keemiatööstuses, kus tegeletakse kloori sisaldavate kemikaalidega, juhtub midagi ning dioksiin sealt välja pudeneb. Oluline on just see, et dioksiini tekitavad ühendid peavad sisaldama ka kloori.
Aastakümnete eest pärinevad andmed ühest Itaalia linnast, kus keemiatehases oli leke ning dioksiini sattus küllalt suurele pindalale. Seal toimus nii-öelda tahtmatu inimkatse, mille käigus leiti ümbruskonnas kahekümne aasta jooksul tugevasti kõrgenenud vähi esinemine ja järglaste sigimisprobleemid. Viimased olid põhjustatud dioksiini teratogeensusest, st mürgisusest teda omastava organismi järglaste hormonaalsüsteemile.
Teine juhus, kus hakkasid loomad surema, pärineb Belgiast 1999. aastast. Seal sattus kanadele dioksiini sisaldavat sööta. Kanad on aga sootuks tundlikumad kui inimesed ja sead ning tänu sellele pääsesid inimesed. Iirimaal ei juhtunud aga sigadega ju midagi, nemad elasid rõõmsalt edasi.
Loomadeni jõuab dioksiin eelkõige sööda koosseisus, kui mängus pole mõne inimese tahtlikku tegevust. Iirimaal on see ka juba tuvastatud, et asi sai alguse ühest söödatehasest. Selliseid juhtumeid on maailmas varemgi esinenud, enamasti põhjuseks läbitöötatud mootoriõlide sattumine sööta.
Seda on raske öelda. Paraku on Läänemeri hulga reostunum kui muud mered. Igalt poolt voolavad sinna veed sisse ja sealt see tulebki. Palju tekib dioksiini näiteks plastist, mis sisaldab klooriühendeid. Selle põletamisel lendub arvestatav kogus dioksiini.