Nastja Pertsjonok: «mitteriigi» võimalus

, lapsevanem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Palestiinlased tunnevad, et mida aeg edasi, seda rohkem võetakse ära nendele kuuluvat maad, kuni enam ei jäägi kohta, kuhu nemad võiksid läbirääkimiste teel oma riigi rajada, kirjutab Nastja Pertsjonok. Palestiina iseseisvuspüüdluste mis tahes tunnustamine vähendaks Palestiina ja Iisraeli staatuse asümmeetriat ja jõudude ebavõrdsust.
 

Pragmaatiline real­politik ei jäta palju ruumi ideaalidele või moraalinormidele, aga ehk ei tasu nende kadumist ka nii lihtsalt aktsepteerida, nagu me seda vahel tegema kipume. Vanasõna oma särgist, mis on kehale kõige lähemal, ei ole mulle kunagi meeldinud, aga isegi lähtudes vaid endast: see, mida otsustavad meie poliitikud teiste riikide saatuse kohta, peegeldab nende suhtumist enda vastutusse – ja on ka oma rahvasse suhtumise indikaator.

Selge on, et Eesti püüab olla USA superliitlane, olles USA poliitika suhtes veel kriitikavabam kui USA poliitikud ise. On ka selge, et Obama on keerulises olukorras – olles oma eelkäijatelt pärinud mitmekümneaastaste konfliktide taaga ja minnes vastu valimistele, ei ole lihtne teha vastuolulisi otsuseid.

Nii irooniline kui see ka pole (USA on olnud Iisraeli-Palestiina konfliktis üks olulisemaid tegelasi), ütleb USAd ÜROs esindav Susan Rice, et USA roll on tegelikult väheoluline ja iseseisvus ei annaks Palestiinale midagi juurde: «[Meil] New Yorgis ei ole võlukeppi, mille viibutamine muudaks kõik asjad heaks… Tegelikult ei muutuks [Palestiina tunnustamisest] midagi, see ei anna juurde sõltumatust, see ei anna rohkem toitu lauale.»

Palestiinale heidetakse sageli ette, et see pole teinud omalt poolt piisavalt pingutusi, rahuläbirääkimiste õnnestumiseks peavad seda soovima mõlemad pooled. Alles see oli, kui Wikileaksi tuules nägid päevavalgust ka Al Jazeera Leaksid – Iisraeli ja Palestiina rahuläbirääkimiste kohta lekitatud dokumendid. Need näitasid selgelt, kui kaugele on olnud Palestiina valmis minema, et rahu sõlmida … ja Iisrael oli see, kes keeldus pakkumistest.

Palestiina liigub igal juhul selle poole, et luua iseseisev riik Iisraeli kõrvale, arendades õigussüsteemi, avalikke teenuseid ja majandust. Paljud maailma riigid on valmis seda arengut tunnustades tunnustama Palestiinat iseseisva riigina – 1967. aasta piirides, kaksikpealinnaga Jeruusalemmas. Aga siiski, mida annaks Palestiinale iseseisvus?

Mitte asjata ei kutsuta Palestiinat maailma suurimaks vanglaks. Kõrgetest betoonmüüridest ümbritsetud maalapp, kust välja pääseb vaid läbi checkpoint’ide, kus kuulikindla klaasi tagant kärkivad sõdurid suunavad inimesi ükshaaval liikuma läbi laeni ulatuvate pöörlevate trellide – see tõesti ei erine kuigipalju kinnipidamisasutusest.

Vahest ehk vaid selle poolest, et vanglas ei tunta end enamasti välismaailmast ohustatuna. Mitu korda seal viibinuna ja pikemalt kohapeal elanuna on mul ikka ja jälle valus vaadata seda hirmu inimeste silmis, kui ma ütlen, et olen juut. Juudid tähendavad palestiinlaste jaoks ennekõike valu, vägivalda ja alandust. Nagu sakslased omal ajal juutide jaoks…

Palestiinas elades on raske leida inimest, keda 60 aastat kestnud sõda ei oleks isiklikult puudutanud. Praegu 26-aastane Tulkaremis sekretärina töötav Athir tahtis kõrgkooli minnes saada medõeks. Õpingud jäidki pooleli – neiu kartis sõita iga päev linna mööda teed, kus iga poole tunni tagant võib Iisraeli sõdur inimesed bussist välja käsutada ja teadmata aega kinni hoida.

Athiri töökaaslane, 28-aastane Hadi tuletab õlgu väristades meelde aega, kui püssidega sõdurid ajasid kõik Jenini noormehed kodust välja, et kontrollida nende tausta. Mehi peeti kinni mitu päeva, käed selja taha seotud, neid peksti jalgadega ja mõnitati. Korduvate palvete peale viidi loomulikke vajadusi rahuldama küll, aga käsi sel puhul lahti ei seotud…

Mitte et enamik neist kunagi midagi Iisraeli-vastast teinud oleks. Nad lihtsalt olid «potentsiaalselt ohtlikus vanuses» ja see oli nende ohtlikkuse kontrollimiseks kõige lihtsam viis. Praegu füsioterapeudina töötavale Hadile pole ümberringi laiuvad ja päikese käes kumavad oliivi- ja mandlisalud isegi lapsepõlves tähendanud kaunist loodust, vaid ohutunnet – puude vahelt ei ole kaugele näha, kes tuleb.

Palestiina on jagatud kolmeks tsooniks: A, B ja C. A on puhtalt Palestiina võimude kontrolli all (18 protsenti Läänekalda territooriumist), B on Palestiina ja Iisraeli ühine haldusala (samuti 18 protsenti territooriumist). Piirid jooksevad risti-rästi, üks linna kesktänavaid võib olla A-tsoon, kõrvaltänav aga B-tsoon. C-tsoon (62 protsenti) on Iisraeli valitsusala, kus palestiinlased ei või Iis­raeli valitsuse loata ehitada ühtegi hoonet, ent seda luba saada on peaaegu võimatu.

C-tsoon on koht, kus okupeeritud inimeste õigusi peavad tagama Iisraeli võimud. Väikese Palestiina küla Yanouni elanikud on 2002. aastast saanud tunda, mida tähendab Iisraeli võimude kaitse praktikas. Õnnetul kombel on nad sattunud elama kohta, kuhu religioossed juudid otsustasid 1995. aastal rajada Itamari asunduse.

Usus, et kogu Palestiina – püha maa – on Jumala poolt antud juudi rahvale, ei hooli religioossed fanaatikud kuigipalju inimseadustest ja Itamar on ehitatud suures osas eelnevalt palestiinlastele kulunud eramaadele. Asunduse juhtfiguuri Leah Goldsmithi sõnul «on võimatu ette kujutada, miks Jumal lõi need mäed, kui mitte selleks ainsaks põhjuseks: et need oleksid Iisraeli maa värav, selle õlad….»

Itamari asundus on kasvanud algusaastate kolmesajast elanikust enam kui tuhande elanikuga kohaks ja juba üheksa aastat on Yanouni küla palestiinlased pidanud magama 400 meetri kaugusel künkal asuvate prožektoritulede valguses. Neid on pekstud, tapetud on nende kariloomi, lõhutud nende kodusid ja võetud ära nende maa.

Enamik maast, mida külaelanikud harisid, on nüüd muutunud liiga ohtlikuks, et sinna üldse oma jalga tõsta. 2002. aastal evakueerusid peaaegu kõik külaelanikud asunike ähvarduste ja vägivalla tõttu naaberkülla. Järgmisel päeval võtsid mitu inimõigusi kaitsvat organisatsiooni vastu otsuse, et külla jääb igal ajahetkel elama mõni välismaalane, kes dokumenteerib olukorda ja toimib inimkilbina.

Praeguseks on selline olukord kestnud pea kümme aastat ja välismaalaste lahkumisel külast lahkuksid ka külaelanikud. Nagu paljudes teistes Palestiina paikades, ei ole ka Yanouni küla elanike korduvad katsed nõuda Iisraeli võimudelt kaitset asunike vastu erilist vilja kandnud. Asundus laiendab pidevalt oma piire, jättes külaelanikele aina vähem võimalust põldu harida.

Iisraeli ametivõimude tunnustatud asundusi on Palestiina territooriumil üle 120, registreerimata asundusi on teist samapalju. Näiliselt külmutatud uute asunduste ehitamine kestab tegelikult edasi ja Iisraeli valitsus isegi toetab seda.

Palestiinlased tunnevad, et mida rohkema aeg edasi tiksub, seda rohkem võetakse nii ära nendele kuuluvat maad, tükk- ja jupphaaval, kuni enam ei jäägi kohta, kus nemad elada võiksid ja kuhu rahumeelsete läbirääkimiste teel saaks riigi rajada. Moraalne õigus maadele võib neile ju jääda, aga see – parafraseerides Susan Rice’i – ei anna toitu lauale.

Ka iisraellased elavad hirmus vägivalla – terroristide – ees. Tõepoolest, tänavu plahvatas üle mitme aasta Jeruusalemmas buss, surma sai üks naine ja haavata peaaegu 50 inimest. Rünnakuid tsiviilelanike vastu ei saa õigustada. Aga enamik iisraellastest elab võrdlemisi muretult, nautides läänelikke mugavusi ja võimalusi.

Enamiku palestiinlaste igapäevane emotsioon on äng. Paljude inimeste jaoks ei ole Palestiinast isegi korraks lahkumine võimalik, veelgi rohkematel on pidev ebakindlus homse päeva ees, lisaks muudab okupatsioonist mahasurutud majandusareng igapäevase eluga hakkama saamise raskeks.

Iseseisvus vähendaks Palestiina ja Iisraeli staatuse asümmeetriat ja jõudude ebavõrdsust. See annaks inimestele tunde, et nad saavad oma saatuse üle ise otsustada ja on põhjust püüda midagi ka ette planeerida.

See annaks kas või õiguse pöörduda inimsusvastaste kuritegude puhul Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole – võimalust, mida Palestiinal kui «mitteriigil» praegu ei ole. Ka rahukõnelused ei saa hästi toimida olukorras, kus okupeeritavad sõltuvad sisuliselt karistamatust okupeerijast.

Palestiina iseseisvuse küsimuses kerkib sageli üles ekstremistide hirmust kantud retoorika: kui anname neile võimalus omapäi tegutseda, läheb asi päris käest ära. Araabia kevad on andnud selle regiooni inimestele tunde, et neil on võimalus rohkem osaleda nende ümber toimuvates protsessides. See omakorda muudab diktatuuridele enesekehtestamise raskemaks.

Kuid olukorras, kus palestiinlased peavad kartma Iisraeli, olukorras, kus praeguse Palestiina valitseva partei, suhteliselt demokraatliku Fatah’ iseseisvuspüüd luhtub, kaob lootus, et palestiinlastel oleks võimalik rahumeelselt kusagile välja jõuda. Nii võib tekkida taas radikaliseerumine ning inimesed pöörduvad abilootuses palju radikaalsema Hamasi või Jihad Islami poole.

Kuuskümmend aastat kestnud tee on jõudnud järjekordse lahkmeni – ühelt poolt läänemaailma soov jätta asjad nii, nagu on, säilitada status quo, ja toetada sellega jätkuvalt okupatsiooni, teiselt poolt anda ühele rahvale võimalus olla iseseisev ja väärikas. Ja see otsus sõltub kõikidest riikidest, kas tee, kuhu pööratakse, osutub veriseks või rahutoovaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles