Ajaloolane David Vseviov kirjutab, et kui hea ja argumenteeritud loo autor ei taha oma nime avaldada, siis näitab see hirmupisikute levimist ühiskonnas. Varsti jäävad paljud haigeks.
David Vseviov: hirmuepideemia
22. september 2011, 15:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on möödunud juba ligikaudu pool aastat ajast, kui esitasin esseistlikus vormis üleskutse: Eesti hirmuvabaks! (EPL 5.02) Vähemalt nii sai pealkirjastatud üks valimiste-eelne lugu, milles muude teemade kõrval oli põgusalt juttu «hirmupisikute» ohtlikkusest. Ehk sellest, kuidas hirmu levik võib hävitada vaba ühiskonna, muutes selle liikmed suhteliselt lihtsalt manipuleeritavateks käpiknukkudeks.
Seejärel sai talvest pikapeale kevad, millele järgnes üldiselt muretu suvi, ja hirmust põhjustatud ohtudega seonduvad mõtted taandusid värvikirevate lillede ning liblikatega ees. Kuni ühel hiljutisel hommikutunnil juhtusin Postimehe arvamusküljel lugema huviga artiklit «Korsten ja suits meie avalikus ruumis» (PM 20.09).
Igati informatiivset, argumenteeritud, loogiliselt esitatud ja Peeter Langovitsi kvaliteetsete fotodega illustreeritud artiklit, mille kohta võib siinkirjutaja arvates jagada vaid kiidusõnu (mis loomulikult ei välista vastupidist arvamust).
Kuid antud juhul polegi küsimus loos ja selle sisus. Veel kord – sellega on kõik korras. See on lihtsalt üks arvamuslugu. Üks paljude seas.
Jahmatav on hoopis midagi muud. Artiklivälist. Ja see paikneb toimetusepoolses pealkirjale eelnevas kirjutise autorsust täpsustavas lauses: «Seoses meedia vahendusel tulnud ähvardustega pole esitatud artikli autori täisnime».
Ning seda artikli puhul, milles kutsutakse diskuteerima avaliku ruumi kujundamisega seostuvate probleemide üle. Mida see tähendab ja kuhu me oleme jõudnud? Kui isegi taolistes, kultuurivaldkonda paigutuvates küsimustes tuleb arvamust avaldada anonüümselt, jättes oma nime teadmiseks vaid toimetusele.
Asjaolu, et autor on hirmul (miks siis muidu tema nime varjata), paistab esimesel pilgul olevat sedavõrd uskumatu, et tekib paratamatult oletus: järsku on tegemist mingi mänguga, mingi kirjutajapoolse eesmärgistatud kavala käiguga lisatähelepanu pälvimiseks. Kuigi vaevalt – artikkel on ju igati tõsine, nagu pole ka tõenäoline, et toimetust õnnestuks selliste trikkidega haneks tõmmata. Ju nad näeksid läbi…
Kõigele lisaks pole ka hirmuga mõtet mängida. See on sama ohtlik kui mängida tulega, mille kontrollimatu leviku tagajärjed võivad osutuda hukatuslikeks.
Muidugi, on inimesi, kes kardavad paaniliselt ämblikke või kõrgust, ning miks ei võiks olla mõnda kultuurivallas kirjutajat, kelle hirmuhood seostuvad näiteks suvalise skulptori taieste nägemisega, kuid vaevalt on samad üleelamised omased ajalehe kollektiivile tervikuna. Ja vast oleksid nad artiklit vastu võttes eiranud autori vaid foobiast põhjustatud anonüümsuse nõudmist.
Nii ei jäägi muud midagi üle, kui leppida tõdemusega, et autor on tõesti hirmul. Ta ei julge oma nime all avaldada arvamust. Miks? Kuidas on võimalik, et inimene, kes muretseb meie avaliku ruumi käekäigu pärast, soovib jääda anonüümseks?
Ta ju ei paljasta mingite paadunud narkodiilerite valguskartlikke toimetamisi või võimukandjate enneolematuid korruptsioonijuhtumeid. Ei kirjutata suhteliselt tüüpilist vihast kobrutavat kommentaari. Mida on tal karta? Kas ta soovib oma looga mingeid vaid talle teadaolevaid arveid klaarida?
Jah, mõned inimesed on loomult pelglikumad, kuid tõeliselt hirmuvabas ühiskonnas ei tohiks olla ühtegi inimest, kes peab oma nime varjama ülalmainitud ja kõigis muudes küsimustes arvamust avaldades.
Aga meil on selline inimene olemas ja toimetus on (antud juhul igati õigustatult) tema sooviga vastutulelikult arvestanud. Ning ma ei tahaks kuidagi uskuda, et see inimene on oma hirmudes ainult ise süüdi. Ju siis on meie avalikku ruumi ja seal paiknevate skulptuuride vahele märkamatult tekkinud esimesed hirmupisikud ning meil on tegemist esimese nakatunud inimesega.
See annab tegelikult põhjust olla kordades rohkem murelik kui ainult rikutud avaliku ruumi ja selles paiknevate taieste esteetilise väärtuse pärast. Sest hirmu peab käsitlema nakkushaigusena, epideemiana.
Seal, kus on fikseeritud esimene haigusjuhtum, jäävad väga suure tõenäosusega haigeks paljud. Ja seejärel on juba haige terve ühiskond. Et see on nii, seda on ajalugu korduvalt demonstreerinud.
Nii Stalini-aegse Nõukogude Liidu kui Hitleri valitsetud Saksamaa variantides, kui hirm haaras oma kammitsatesse miljoneid inimesi. Ning on rabav, kui ruttu ning esmapilgul märkamatult see toimus.
Selles piltlikuks veendumiseks võib võtta kätte näiteks Arkadi Vaksbergi eestikeelse Aleksandra Kollontai eluloo ja vaadata, kuidas vaid mõne aasta jooksul muutsid hirmumetastaasid teovõimetuks revolutsiooni valküüriks kutsutud kunagise hulljulge naise.
Nii polegi ülaltoodud nimevarjamisjuhtum oma potentsiaalselt olemuselt kaugeltki tühine ega üleskutse «Eesti hirmuvabaks!» aegunud. Seda enam, et linnaruumiga on tunduvalt lihtsam toime tulla kui hirmuga.
Ning täpselt samuti nagu haiguste leviku ennetamiseks tuleb käsi pesta, peab kõigepealt ennast sisemiselt puhastama hirmust. Ehk antud juhul avaldama julgelt arvamust. Siis on lootus nakkust vältida ja epideemiast pääseda.