Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas kirjutas Soomes avaldatud Venemaa relvajõude puudutavat raportit analüüsides, et 2008. aastal alanud armeereform on Vene relvajõudude võitlusvõimet pigem kahandanud ning Venemaa sõjaline võimekus pikas perspektiivis küll kasvab, kuid seda mõõdukas tempos ja Nõukogude Liiduga sarnanevat sõjalist potentsiaali ei saavuta Venemaa enam kunagi.
Soome Riigikaitse Kõrgkool (SRK) on igati soliidne ja tõsiseltvõetav õppe- ning teadusasutus, sestap saab SRK kõnealuse analüüsi valmimist ainult tervitada.
Selle umbes 80-leheküljelise teksti kiire läbivaatamise tulemusena tekkinud esmamulje kohaselt on tegemist peamiselt viimase 20 aasta jooksul toimunud välis- ja julgeolekupoliitilisi muutusi kaardistava ülevaatega, mitte sedavõrd sõjalise analüüsiga. Venemaa sõjalisi võimeid, armeereformi ja relvastusprogrammi käsitlev osa tekstist ei ole kuigi pikk ning on oma iseloomult pigem pealiskaudne kui põhjalik.
SRK raporti representatsioon Soome meedias ning teksti autorite meediakommentaarid erinevad mõningal määral alustekstist enesest. Selliseid dramaatilisi, poolapokalüptilises toonis esitatud üldistusi ja seisukohti, nagu ajakirjandusest leida, raportis eneses säärasel kujul tegelikult ei sisaldu.
Mõnevõrra maksaks ehk tähelepanu pöörata ka raporti ilmumise kontekstile, sest saatan, nagu teada, peidab end tihtilugu üksikasjades. Septembri alguses teatati Soome kaitsejõude ees ootavatest tõsisest eelarvekärbetest – kuni aastani 2015 tuleb kaitsejõududel kärpida kulutusi ligi 400 miljoni euro ulatuses. See tähendab isikkoosseisu vähendamist tuhandete inimeste võrra, mitmete väeosade sulgemist jne.
Soome kaitsekulud on seejuures pikemat aega olnud üsna tagasihoidlikult, moodustades keskmiselt ca 1,3-1,4 protsenti SKTst. Mõningane kaitse-eelarve tõus toimus küll aastal 2009, mil Soome kaitsekulud moodustasid Euroopa kaitseagentuuri (European Defence Agency) andmeil 1,57 protsenti SKTst (2008. aastal – 1,32 protsenti SKTst). Absoluutarvudes – 2008. aasta tasemelt 2,46 miljardit eurot tõusis kaitse-eelarve 2009. aastal tasemele 2,69 miljardit eurot. Võrdluseks: tegemist on ligikaudu kolmandikuga kogu Eesti riigieelarvest.
Sestap on võimalik, et kaitse-eelarvet ähvardav kärpimine avaldas mõningast mõju ka sellele, kuidas ja millises stiilis raporti autorid otsustasid oma uurimustulemusi avalikkusele tutvustada. Juhin tähelepanu, et neljaliikmelisest autoritekollektiivist on seni teadaolevalt kommentaare jaganud üks inimene, kes ühtlasi on autorite seas ka ainukeseks eraisikuks.
Ülejäänud kolm autorit on tegevteenistuses viibivad sõjaväelased. Tsivilistidel on oma väljaütlemistes teatavasti vabamad käed.
Konkreetsemalt raportist
Üldisel tasandil võib SRK raporti järeldustega nõustuda. Venemaa 2008. aastal käivitatud armeereformi eesmärgiks on tõepoolest luua alalises valmisolekus, paindlikud üksused, mis oleksid suutelised edukalt teostama sõjalisi operatsioone eelkõige Venemaa piiride vahetus läheduses.
Selles kontekstis on suunamuutus põhimõtteline. Vene (ja hiljem Nõukogude Liidu) relvajõud on alates 1860.-1870. aastatel Dmitri Miljutnin juhtimisel teostatud reformidest saadik põhinenud mudelil, mille kohaselt ajateenistuse käigus õpetatakse välja suuremahulised reservid ning sõjaaja relvajõud kujutavad endast mitmemiljonilist, massilise üldmobilisatsiooni korras formeeritavat jõudu. Praegu pooleliolev armeereform on katse sellele kontseptsioonile otsustavalt selg keerata. Armeereformi näol on tegemist katsega luua väiksemaarvuline (ametlikult kuni 1 miljon inimest) alalisvägi, nö ekspeditsiooniarmee, mis kujutaks enesest sõjalist instrumenti realiseerimaks Vene välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke väljaspool Vene Föderatsiooni territooriumit.
2008. aastal alanud armeereform on hetkel pidurdunud ja selle eesmärgid saavutamata, praeguse seisuga on kolm aastat kestnud ümberkorraldused Vene relvajõudude võitlusvõimet pigem kahandanud, kui tõstnud. Samas ei ole armeereformist elluviimisest loobutud ning püstitatud eesmärkide poole püüdlemist suure tõenäosusega jätkatakse. Tõenäoliselt saab Vene armeereform nö uue hingamise pärast 2012. aasta presidendivalimisi.
«Mõtted meie oma sõjaväest võib unustada. Vene armeel on kõrgtehnoloogiat kasutavad kiirreageerimisüksused. Nende põhimõtteks on rünnata,» rääkis Stefan Forss.
Kui Vene relvajõudude strateegilise käitumismudeli kirjeldamisega ofensiivsena («nende põhimõtteks on rünnata») võib nõustuda, siis ülejäänuga paraku mitte. Tegemist on melodramaatilise ja ebaadekvaatse olukorrakirjeldusega. Kindlasti on Vene relvajõudude kõrgeima juhtkonna sooviks see, et Vene armeel oleksid kõrgtehnoloogiat kasutavad kiirreageerimisüksused. Aga päris kindlasti pole see täna nii. Vene armeereformi ja relvastusprogrammi eduka elluviimise korral võib Forss`i poolt kirjeldatud olukord mõningate mööndustega tõele vastata parimal juhul selle kümnendi lõpuaastatel. Rõhutan, parimal juhul.
Praeguse seisuga moodustavad Vene peamise kiirreageerimisvõimekuse õhudessantväed koosseisus 4 diviisi ja 1 brigaad (kokku ca 30 000 – 35 000 meest) ning erivägede ehk spetsnazi üksused kooseisus 5-6 brigaadi (igas ca 900 meest).
Õhudessantvägede puhul on alalises lahinguvalmiduses (12-24 tundi alates käsu saamisest) kokku 5 pataljoni (1 pataljon igas väekoondises –diviisis/brigaadis), ülejäänud osa õhudessantvägede üksustest koosneb 65-70 protsendi ulatuses 12 kuud teenivatest ajateenijatest, ajateenijatest omakorda pooled on igal antud ajahetkel olnud teenistuses kas 6 kuud või vähem. Suuresti sama olukord valitseb praegu ka spetsnazi brigaadides, mis enne 2008. aastat olid komplekteeritud valdavalt lepinguliste sõduritega. Koosmõjus ohvitserkoosseisude kärpimisega on see lahinguvalmidusele ja väljaõppele mõjunud negatiivselt.
Samasugune olukord valitseb ka maaväe tavabrigaadides. Vene ametlike aukandjate avaldused, mille kohaselt on tegemist alalises valmisolekus ning ühetunnise etteteatamisajaga lahingülesannete täitmiseks suutlike üksustega, liigitub suuresti bluffiks.
Raporti kohaselt on Euroopas tekkinud sõjaline vaakum, kuna USA on oma väed välja viinud. Kindlasti vastab tõele osundus, et võrreldes 20 aasta taha jääva olukorraga on märkimisväärne hulk USA üksusi Euroopast lahkunud ning mitmekordselt on kärbitud ka Euroopa-liitlaste eneste relvajõude. Samas ei saa kuidagi nõus olla väitega, mille kohaselt on Euroopas tekkinud «vaakum» – mida Venemaa siis justkui täitma asuks,» sõnas Kaas.
Naastes osalt eelpooltoodud sedastuse juurde, et «mõtted meie oma [Soome] sõjaväest võib unustada». 2008. aasta sügisel teatas Vene kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov, et kogu Vene õhuväes on igal antud ajahetkel suutelised koheselt kriisiolukordadele reageerima vaid viis hävituslennuväe polku – see on ca 100-120 lennukit. Seda on vaid kaks korda rohkem, kui on hävitajaid Soome enese õhuväes ning vähem, kui oli toona hävituslennukeid Rootsi õhuväes. Vene õhuväe platvormide lahinguline võimekus ja pilootide väljaõpe jääb seejuures Soome ning Rootsi õhuväe vastavatele näitajatele selgelt alla.
Soome kaitseväe rahuaegses kooseisus on täna ca 120 lahingutanki Leopard 2A4 – seda on rohkem, kui Vene relvajõudude Soome naabruses paiknevates üksustes kokku (2 tankipataljoni ca 100 lahingutankiga). Baltikumile lähima arvestatava suurusega NATO liikme Poola maaväe relvastuses on näiteks ca 360 moodsat lahingutanki.
Mereväe osas ületab ainuüksi Saksa mereväe võimekus täna Vene Balti mere laevastikku mitmekordselt. Soome enda mereväe koosseisu kuuluvad 4 Hamina-klassi raketikaatrit suudaksid tänu stealth-tehnoloogia ning teiste kõrgtehnoloogilistele lahenduste kasutamisele täiemõõdulise sõja korral lahinguvõimetuks muuta suurema osa Vene Balti mere laevastiku arvestatavatest alustest.
Vene relvajõudude praegune võimekus on piisav selleks, et edukalt läbi viia väikeste ja suhteliselt nõrkade piiririikide (näiteks Gruusia) vastu suunatud sõjalisi operatsioone, kuid hetkel puudub Vene relvajõududel suutlikkus sõdida selliste riikidega, nagu Rootsi või isegi Soome. See ei tähenda, et kümne aasta pärast oleks olukord samasugune. Venemaa sõjaline võimekus pikas perspektiivis küll kasvab, kuid seda mõõdukas tempos ning võrdluses eelmise kümnendi alguses või praegu valitseva olukorraga. Nõukogude Liiduga sarnanevat sõjalist potentsiaali ei saavuta Venemaa enam kunagi.
Raportist selgub ka, et Venemaa on paigutanud varem vaid Moskvat kaitsnud S-400 õhutõrjeraketikompleksid Kaliningradi oblastisse ehk Leedu külje alla. Kuna nendega saab sulgeda Läänemere kohal oleva õhuruumi, siis tekib küsimus, kas Balti riike saab üldse võimaliku rünnaku puhul kaitsta.
«Õhutõrjeraketikomplekside S-400 ühe divisjoni (6-8 laskealust, igal laskealusel 4 raketti) paigutamine Kaliningradi on sõjalis-poliitilises plaanis kindlasti märkimisväärne areng – sarnaselt ka lühimaa ballistiliste raketikomplekside Iskander paigutamisega Eesti piiride lähistele Luugasse, uue motolaskurbrigaadi moodustamisega Pihkva oblastis ning Kaliningradis paiknevate maaväeüksuste ja merejalaväebrigaadi koosseisude suurendamisega. Poliitilisel tasandil on see signaal sellest, et Venemaa juhtkonna hinnangul on Lääs laiemalt ja NATO konkreetsemalt sõjaline oht,» ütles Kaas.
Samas on jällegi oluline süüvida detailidesse. S-400 on Vene uusim õhutõrjekompleks, millega seni on relvastatud ainult Moskva lähistel paiknevaid üksusi. Selle relvasüsteemi potentsiaal on hüpoteetiliselt väga suur – kompleks on hüpoteetiliselt suuteline tabama kuni 400 km kaugusel ja 30 km kõrgusel lendavaid sihtmärke. Kuid see potentsiaal on praegu realiseerimata, sest kui kompleksid ise on relvastusse võetud, siis nende tarbeks mõeldud uusi rakette pole Vene sõjatööstus suutnud siiani valmis saada. Seega on S-400 praegu relvastatud rakettidega, mille tõrjeulatus on 120 km millest ei piisa, et sulgeda õhuruumi Läänemere ja Baltikumi kohal laiemas ulatuses.
Luugas paiknevasse raketibrigaadi on tänavu kohale jõudnud aga ainult ühe divisjoni jagu Iskandereid – ehk 6 laskealust koos neid toetavate masinatega. Brigaadi ümberrelvastamine (täiskoosseisus kaks divisjoni ehk 12 laskealust) viiakse lõpule parimal juhul järgmise aasta lõpuks. Ning kui veel kolm-neli aastat tagasi plaanis Vene relvajõudude juhtkond 2015. Aastaks Iskanderitega ümber relvastada vähemalt 5 raketibrigaadi (kokku 60 laskealust), siis praeguse tempo juures jõutakse selleks ajaks nende rakettidega varustada kaks, parimal juhul kolm brigaadi.