Kui meil kiputakse viimasel ajal pelgama stabiilsust, mis ähvardab mõne meelest muutuda stagnatsiooniks, siis Lätis mängitakse sisepoliitilised kaardid iga kord mõnevõrra uuesti ümber. Presidendiametist lahkumise eel seekordsed erakorralised valimised initsieerinud Valdis Zatlersi tüüritud Reformiparteid ongi juba jõutud võrrelda Res Publicaga.
Kui Zatlers sai toime nii-öelda oligarhide seimist väljatõrjumisega, milleks ta ju valimised esile kutsuski, siis nüüd lasub tema nimekirjal ühe suurema jõuna parlamendis vastutus osaleda ka Läti tuleviku määramisel. Läti on seadnud eesmärgiks liitumise eurotsooniga 2014. aastal, peaminister Valdis Dombrovskise juhtimisel on suudetud majandust masu järel taastada ja sel teel edukalt edasi mindud.
Dombrovskise nimekiri Ühtsus sai nimelt valimistel kolmanda tulemuse ning arvestades Zatlersi enda soovimatust asuda peaministri kohale, oleks kõige loogilisem senise valitsusjuhi jätkamine. On ju ka Dombrovskis olnud selgelt häälestatud oligarhiparteide vastu. Võimuliitu võiksid toetada ka hääli juurde võitnud rahvuslased.
Võimuliidu loomiseks on lubanud kõigi uue seimi fraktsioonidega läbi rääkida ka valimiste võitja, venemeelne vasakühendus Koosmeele Keskus. Siinkohal on aga oluline meenutada, et Koosmeele Keskuse saadikud olid ühed neist, kes keeldusid andmast luba läbi otsida oligarh Ainārs Šlesersi kodu. Ent kui seadustest kinnipidamise ja rahvusküsimused ei kuulu Koosmeele Keskuse eelistuste hulka, mis siis üldse? Kui öelda, et majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid, siis milliste ideedega?
Koosmeele Keskuse ning roheliste ja põllumeeste soov tõsta pensione hetkel, mil Läti on viimaks ometi hakanud majanduskriisist üle saama, oleks aga just niisugune populistlik samm, mis perspektiivis Lätit edasi ei vii. Aivars Lembergsi roheliste ja põllumeeste nõrk tulemus näitab, et valijad nägid selle läbi.
