Eiki Berg: rahvusülikooli ja rahvusvahelise ühiskonna siiretest

Eiki Berg
, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eiki Berg.
Eiki Berg. Foto: Sille Annuk.

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg leiab, et kui ülikool peab vajalikuks kitsamalt spetsialiseeruda ja juhtida organisatsiooni kui äriettevõtet, siis kaugenetakse universitas’e mudelist ja lähenetakse societas’e mudelile.


Küsimus, kuivõrd klassikaline ülikool suudab praeguses võistluslikus situatsioonis võrdväärselt kõiki erialasid arendada, on oma sisult ontoloogiline. Ühiskonnateadlasena võiks öeldu osas sekundeerida samasuguse probleemipüstitusega. Ehk siis, mida hakata peale riigiga, kui see jääb tänapäevastele arengutele jalgu? Kas see tekitab samasuguseid küsimusi, kui klassikaline ülikool peaks tooma traditsiooni innovatsioonile ohvriks? Mõlemal juhul on tegemist siirdega, mida aitavad avada organiseerimispõhimõtted, üksteist tunnustavad kokkulepped ja võimekus eespool öeldu põhjal valitseda.



Michael Oakshotti arvates on põhjust seostada nüüdisaegse riikluse teket vastuoludega kahe poliitilise organisatsiooni vormi vahel (Michael Oakshott «On Human Conduct», 1975). Neist algupärasem kandis universitas’e nime ning tähistas inimkooslusi, mida hoidsid koos allumine suveräänile ja kollektiivne ühtsus. Universitas’t iseloomustasid fragmenteeritud ja kattuvad võimusuhted, de-tsentraliseeritud sotsiaalsete suhete võrgustik, mitmiklojaalsus, mida omakorda toestasid kaks võistluslikku universaalsuse nõuet: allumine ilmalikule valitsejale ja kirikupeale. Universitas ei tundnud võimu territoriaalset ulatust, vaid suveräänsuse heledamaid ja tumedamaid varjundeid, põimuvaid ja sirgjoonelisi alluvussuhteid.



Enne 1648. aasta Vestfaali rahu jagunes Respublica Christiana vertikaalteljel erineva tasandi vasallsuheteks, mille territoriaalsed mõõtmed jäid hägusaks. Küsimusele, kus paiknevad valitseja valduste piirid, oli tunduvalt raskem vastata kui üles lugeda alamaid, kes olid kõik maksukohuslased ja määratud suveräänile alluma. Vestfaali rahu tegi sümboolse lõpu universitas’e-laadsele poliitilisele organisatsioonile. Riik ärandas nimetu rahva ja väärtusetu territooriumi ning muutis selle vastavalt riigi kodanikkonnaks ja jagamatuks omandiks.



Hoopis teistsuguse organisatsiooni moodustas aga societas. Seda iseloomustas ennekõike lepingulisus. Inimühiskonnad toimisid edukalt regulatiivsetes majanduslikes-, sotsiaalsetes ja poliitilistes suhetes niikaua, kui see vastas enesemääratlejate lepingulistele huvidele. Selline kooslus legitimeeris indiviidide vaba tahte ülimuslikkuse oma sisemistes toimingutes, samuti omasuguste võrdse kohtlemise väljaspool. Põhimõte «me oleme suveräänsed, mistõttu kellelgi pole õigust meie üle valitseda meilt luba küsimata» lõi Vestfaali rahu järgse rahvusvahelise ühiskonna. Societas’e moodustasid riigid, kes olid valmis tunnustama üksteise suveräänseid õigusi tingimusel, et neile vastatakse samaga. Seega, universitas ja societas tähistasid organisatsioone, mis rajati erinevate aluspõhimõtete järgi. Neist kaalukamad olid kollektiivne ühtsus versus individuaalsed vabadused ning suverääni võimupiirid võisid olla ettemääratud või kokkuleppelised.



Paraku tulevad vastuolud societas’e sisemises korralduses ilmsiks juba 1791. aasta Prantsuse põhiseaduses, mis deklareerib: «Suveräänsus on üks, jagamatu ja võõrandamatu; see kuulub rahvale.» President Woodrow Wilsoni 14 punkti avavad aga veelgi kõnekamal kujul rahvaste enesemääramise põhimõtte, seda küll valikuliselt ja üksnes Euroopa kontinendi anastatud rahvaid puudutades. Pärast Teist maailmasõda avaldub rahvaste enesemääramine dekolonisatsioonis, samal ajal kui näiteks 1975. aasta Helsingi julgeoleku ja koostöökonverentsi lõppakt sätestab üheselt riikide territoriaalse terviklikkuse ja sõjajärgsete piiride puutumatuse nõude.



Suveräänsuskriisi haripunkt näib saabuvat külma sõja lõppedes, mil ÜRO peasekretär Boutros Boutros-Ghali teeb 1992. aastal kolm ettepanekut, puudutades nendega otseselt rahvusvahelise ühiskonna olemust. Esiteks, riigid peaksid jätkuvalt olema rahvusvahelise ühiskonna nurgakiviks, kuigi nende õigus oma võimu teostada kodanikkonna ja territooriumi üle ei saa olla absoluutne. Teiseks, ÜRO ei tohiks sulgeda oma uksi uutele liikmetele, kuigi riikluse levimine etnilisel tasandil muudab rahu, julgeoleku ja majandusliku heaolu tagamise veelgi raskemaks. Kolmandaks, vastuolude ilmnedes territoriaalse terviklikkuse ja rahvusliku enesemääramise vahel tuleks esmalt lähtuda inimõiguste austamisest ja etniliste vähemuste kaitsest.



Eeltoodu ühtaegu lõimib ja vastandab Teise maailmasõja järgses rahvusvahelises ühiskonnas tooniandvaid põhimõisteid ja printsiipe suveräänsusest, riiklusest ja rahvaste poliitilisest enesemääramisest. Õigem oleks konstateerida vältimatuid kompromisse õiguslike normide ja empiirilise tegelikkuse vahel ning näha valikulisi katseid legitimeerida siirdeid rahvusvahelises ühiskonnas. Mõned tähelepanekud siinkohal.



Juriidiline mäng suveräänsusega toodab juurde ebaõnnestunud riike ega pööra tähelepanu riikluse empiirilisele aspektile. Ühest küljest pole rahvusvahelisel ühiskonnal huvi territoriaalset terviklikkust puudutavaid norme revideerida. Teisalt puudub asjaosalistel endil soov rakendada keerukaid võimu jagamise mehhanisme olemasoleva riigi piirides. Konflikt on üsna vältimatu: selle põhjustab vähemuse soov luua iseseisev riik või enamuse soov säilitada riigi territoriaalne terviklikkus. Võimu ei ole võimalik jagada, kui seda piirab suveräänsuse ja territoriaalsuse jagamatuse norm.



Kaks vastandlikku suveräänsuskäsitlust (tunnustatud valitsuste või «valgustatud» rahva vaatenurgast) ühes silmanähtavate vastuoludega faktide ja normide vahel võivad jäädagi societas’es ületamatuks. Ning rahvusvahelise õiguse normdokumendid kaheldava väärtusega juhtnööriks, mida interpreteeritakse vastavalt vajadusele.



Meie arusaam klassikalisest ülikoolist ehk universitas’est on keskaegne. Vaimusilmas terendab 12. sajandi Bologna ja 13. sajandi Pariis. Need on kohad, mis peibutavad õpetlasi ja tudengeid kogu Euroopast. Võõrsil olles ja ümbritsetuna vaenulikust keskkonnast on teadjad-meistrid ja tudengid-sellid sunnitud organiseeruma keskaegsete gildide näitel. Universitas on justkui akadeemiline korporatsioon, mida juhib ühes dekaanidega kolmeks kuuks valitud rektor. Tudengid jagunevad vastavalt oma piirkondlikule päritolule ja seotusele ühega neljast teaduskonnast.Umbes sellisena kujutame ka praegu ette universitas’t, mis küll olles keskaegne institutsioon, evib nüüdisaegse ajastu vaimsust. Veelgi enam, muutuste ja järjepidevuse kontekstis arutletakse võtmes, milline võiks olla ülikooli roll riikluse ja rahvuse edasikestmises ja ühiskonna teenimisel. Kuid sama hästi võiks ka arutleda nende muutunud mängureeglite üle, millest juhindudes on rahvusvaheline ühiskond teel tagasi «uude keskaega».



Nähes kaamelit või tugitooli, mõistame kohe, millega on tegemist. Sama kehtib suveräänse riigi puhul – see on kokkuleppeline poliitiline olelusvorm, mida koheldakse suveräänsena teiste omasuguste poolt. Seda kokkulepet tugevdab või, vastupidi, nõrgendab varasem tegevus. Nii näiteks kaotab rahvusvaheline ühiskond oma senise mõtte, kui selle ehituskivid suveräänsete riikide näol libastuvad oma võimu teostamisel ja tõlgendavad õiguslikke norme ühepoolselt endale kasulikul moel.



Sama kehtib ülikooli kui institutsiooni kohta, mis elab õppejõudude ja üliõpilaste vastastikuse koostoime ja tegevuste najal. Iga pisemgi rollimuutus võimaldab uusi tõlgendusi ja nihet institutsiooni olemuses.



Arutelu selle üle, kas rahvusülikool hakkab rahvusvahelistuma, ei ole sisult ontoloogiline. Sest ka siis, kui inglise keele osatähtsus peaks mingil põhjusel õppe- ja teadustöös suurenema, ei anna see täit alust väitmaks universitas’e laadi tegevuste asendumist millegi muuga. Ilmselt on Malta Ülikool ikkagi rahvusülikool vaatamata suurest ingliskeelse õppe- ja teadustöö osatähtsusest. Sama kehtib ka Baskimaa Ülikooli kohta, kus vaid 43 protsenti kursustest loetakse baski keeles. Või mida siis arvata ülikoolist, millel nimeks National University of Ireland ja seda riigis, kus vaid üheksa protsenti elanikkonnast kasutab iiri keelt iga päev?



Pigem seisab ülikooli olemuse küsimus kolme kännu taga kinni: esiteks idee (mis kätkeb universaalsuse või spetsialiseerumise nõudes), teiseks juhtimisskeem (on see siis keskaegne gild või nüüdisaegne «saapavabrik») ja kolmandaks struktuur (mis avaldub fragmenteerituses/mosaiiksuses või standardiseerituses/homogeniseerituses). Ehk siis ülikooli kui organisatsiooni sisu sõltub püstitatud eesmärgist, selle saavutamise teest ja lõpptulemist.



Kui ülikool peab vajalikuks kitsamalt spetsialiseeruda mingis valdkonnas, kus ollakse tugevad, juhtida organisatsiooni kui äriettevõtet ning parima tulemuse saavutamiseks lihvida maha struktuursed konarused, siis kaugeneme universitas’e mudelist ja läheneme societas’e mudelile. Seega – sarnased üksused selgelt piiritletud pädevuse ja vastutusega, tehnokraatlik tulemusele orienteeritud juhtimine, mis peaks tagama parima koha turul omasuguste seas.



Küllap leidus 17. sajandil palju neid, kes pidasid Respublica Christiana’t ebaefektiivseks poliitiliseks organisatsiooniks ja progressiivse arengu vastu töötavaks universitas’eks. Tärganud rahvusvaheline ühiskond ehk societas toimis hästi niikaua, kui pidasid kokkulepped ning valitses selgus suveräänsuses. Praeguse suveräänsuspraktika valguses kaugenetakse veelgi rohkem Leviathanist; pigem liigutakse ajas tagasi «uude keskaega».


Ilma rahvusülikoolita pole suveräänset riiki, ilma suveräänse riigita pole rahvusvahelist ühiskonda, ilma rahvusvahelise ühiskonnata alustame taas kord sealt, kus teadjad-meistrid ja tudengid-sellid gildides kohtusid.



Tekst põhineb eestikeelse üli-kooli 89. aastapäeva aktusel peetud akadeemilisel loengul.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles