Eesti Kunstnike Liidu president Jaan Elken kirjutab, et Tartu ametnikel peaks jätkuma kultuuritundlikkust, saamaks aru, et kunstiinstitutsioone Eesti edulugu küll kuidagi ei puuduta.
Jaan Elken: halvad mõtted heade mõtete linnast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Postimees kirjeldab 30. augusti lehes Tartu kunstimuuseumi muret linna pealesurutava uue üürilepingu üle muuseumi Raekoja platsi ääres kõrguva nn viltuse maja rendipinna eest. Kompromissina väljapakutud hinnatõus on praegu 3900 eurot, see on «vaid» 25 protsenti enam kui 2011. aastal, kroonides on hinnavahe 61 022 krooni ehk täpselt ühe saalivalvuri või koristaja aastapalga jagu, seda koos 33 protsendi sotsiaalmaksuga.
Pole ju väga suur raha, kui uurida hinnasilte kas või Tasku rikaste korrusel. Olukorras, kus muuseumi omanik – Eesti riik – on kultuuriministeeriumi näol järgmise aasta eelarve muuseumi jaoks külmutanud, tuleks puuduolev raha teenida vabaturult.
Kõrgem üür pole aga ainuke suurenev kuluartikkel, kallineb nii elekter kui küte, enamik sisseostetavaid teenuseid. Juba praegu peab muuseum küsima näituste korraldamiseks vajaliku raha suures osas Eesti kultuurkapitalilt (Tartu kultuurkapital oma tillukeste toetustega siin olulist tuge ei paku).
Riikliku alarahastuse tingimustes loodab enamik kunstiinstitutsioone oma eksisteerimiseks vajaliku raha kokku klappida kulka toel, konkureerides sedaviisi vabakutseliste kunstnikega, kellele kultuurkapital on mõnel juhul ainuke eluliin, nabanöör.
Heade mõtete linna ametnikel peaks jätkuma riigimehelikkust ja kultuuritundlikkust, saamaks aru visuaalsete kunstide, kunstnike ja kunstiinstitutsioonide olukorrast Eestis, kelle absoluutset enamikku Eesti edulugu küll kuidagi ei puuduta.
Turufundamentalistidele teadmiseks, et paremate aegade kunstiostud on ka viimased, mida kriisist väljumisel taastama kiputakse. Lõigates ära võimalused näidata tippkunsti ja kunstipärandit linnasüdames, pisendame me Tartu kui ülikoolilinna tähendust kultuurilinnana, kärbime ja moonutame vabatahtlikult tema rolli eesti kultuuriloos ja omariikluse sünnil.
Siia rubriiki kuuluvad ka aeg-ajalt kultuuriministeeriumist lahvatavad ettepanekud muuta Tartu kunstimuuseum mõne Tallinna suurmuuseumi filiaaliks või Eesti Rahva Muuseumi osaks. Sel juhul keriks me aega justkui tagasi, kuhugi 20. sajandi alguskümnenditesse.
Tasuks tutvuda Lõuna- ja Kesk-Soome muuseumi-geograafiaga, kus mitu korda väiksematel omavalitsusüksustel ja Tartuga võrreldes kääbuslinnadel (Hyvinkää, Kerava, Riihimäki, Hämeenlinna, Kuopio jmt) on omad, eraldi kunstimuuseumid koos alaliste ekspositsioonide ja ambitsioonikate rahvusvaheliste vahetatavate näituste programmidega, kokku on piirkondlikke kunstimuuseume Soomes 16 (!).
Paikkonna kultuuriliseks eneseteadvuseks ja rahva elujõu taaslaadimisel ei tuleks omakultuuri võrgustikke (muuseumid, linnagaleriid, kunstiõppeasutused jmt) käsitelda mitte mingi luksusena, vaid eeldusena, et väikelinnad ei ääremaastuks ega jookseks noortest tühjaks.
Imposantne Kumu tagab permanentse turistide voolu mitte ainult kvaliteetse arhitektuuri pärast, rahvusvaheliste nimedega väärtustatud näitusteprogramm vaheldub Eesti omakultuuri tutvustavate ekspositsioonidega, kõik see parandab ja lihvib Eesti kuvandit nii kodumaal kui turistide päritolumaades.
Selle nimel tehakse pidevat tööd, õnneks on nn kvaliteetturistide sundmenüüsse kuulunud alati ka kunstimuuseumid, juhul kui neid muidugi on... Kumu kogud on osutunud jahmatavalt rikkaks, millest avamisjärgsetel aastatel üha uusi ekspositsioone annab koostada, õieti pole veel midagi kordunud! Eesti kunsti suuruselt teine kogu on peidus Tartu kunstimuuseumi hoidlates, viltuse maja vahetatavad ekspositsioonid on suutelised näitama sellest vaid murdosa.
Tuleb loota, et ühine raamatukogu-muuseumihoone sealsamas läheduses asuval tühjal krundil kunagi ka tuleb, seni on linnal vaja mõista viltuses majas (mis saatuse tahtel erastamata/tagastamata jäi ja nüüd linnale kuulub) tegutsevate muuseumi-inimeste muret ja mitte ajama muuseumi sunnitud koondamiste / näituseprogrammide külmutamiste teed.
Seda enam, et Tartu kunstimuuseum on valinud konservatiivse piletihinna-poliitika, mida pea iga kultuurihuvidega tartlane endale lubada saab. Ärgem kägistagem siis muuseumi oma põhjendamatute rendihinna tõusudega, olgu see rüütatud kui tahes loogiliste ja majanduslikult kaalutud argumentidega.