Mässajatega on see lugu, et üsna tihti tulevad nad välismaalt, sest kui nad juba kavatsevad relvajõul valitsuse kukutada, siis on neil pahatihti kodumaal elamisega mõningaid probleeme. Peaaegu alati on neil ka mõne välisriigi rohkem või vähem varjatud toetus.
Ajalugu tunneb ka alguses üsna naeruväärsena tundunud ettevõtmisi, mis osutusid aga lõppkokkuvõttes edukaks.
Pool sajandit tagasi lõppes võidukalt grupi Kuuba seltsimeeste tegevus, kes olid alustanud kaks aastat varem vaid 82 mehe, 90 püssi, kahe tankitõrjerelva ja kolme kuulipildujaga. Ikka ja jälle on lootus sellel, et massid tulevad kaasa.
Mitme tuhande kilomeetri kauguselt Mehhikost väikese lekkiva laevaga teele asunud mässajatel õnnestus pärast nädalast loksumist tormisel merel lõpuks maabuda sohu, kust väljasumpamine võttis mitu tundi. Ka oli raskem relvastus koos muu varustusega uppunud rannikul koos laevaga.
See aga ei seganud mudast ja nälginud Fidel Castrot esimesele ettejuhtunud jahmunud talumehele kuulutamast, et ta tuli Kuubat vabastama. Ja sama hingetõmbega lisamast, et nad tahaksid tema käest süüa osta.
Veel mõned aastad hiljem aga oli Castro riigijuhina juba nende hulgas, kes aitasid kaasa sellele, et terve maailm satuks tuumasõja lävele.
Ajalugu tunneb mässajatena neid, kes kaotasid. Kui nad võitsid, siis on nad juba riigimehed. Sellepärast pole ka tiitel «mässaja» kogu oma romantilisusele vaatamata mingi aunimetus.