Jüri Ratas: üksmeelne poliitika on võimalik

Eesti vajab poliitilist jõudu, kes suudab näha arvude taga inimest. Riigikogu aseesi­mees Jüri Ratas (Keskerakond) selgitab, miks ta laupäeval Keskerakonna esimehe kohale kandideerib.
 

Meie poliitika hakkab heas mõttes välja kujunema. Riigikogusse on alles jäänud neli selge maailmavaatega ja küllalt stabiilse toetajaskonnaga erakonda. Kindlasti ei välistaks ma lähitulevikus ka uute erakondade teket. Nagu näitavad kas või meie naabri Soome viimaste kuude sündmused, on ka stabiilses demokraatias aeg-ajalt võimalikud küllalt suured poliitilised muudatused.

Suures plaanis võime aga väita, et Eesti poliitilise elu karkass on praeguseks kindlalt paigas. See toob endaga kaasa palju head – stabiilsed valitsused, poliitilistest tõmbetuultest vaba ametkond, rohkem pikaajalisi poliitilisi sihte ja suutlikkust neid eesmärke saavutada. Parteide jaoks tähendab see aga ka seda, et muutuvad mõõdupuud, mille järgi neid hinnatakse.

Üha enam tõuseb poliitilise kultuuri, poliitika toimimise metoodika küsimus.
Tähtis pole mitte ainult see, mis poliitikat sa ajad, vaid üha olulisem on see, kuidas sa seda teed. On vähem oluline, kellel on võim ja kellel mitte, ning üha olulisem, kas ollakse rahul sellega, kuidas poliitika toimib.

Seega on võtmeküsimus, mille üle arutleda, poliitikategemise kvaliteet, ühiste väärtuste ja ühisosa leidmine oma rahva huvide eest seismisel. See eeldab, et poliitiline süsteem tagab riigi arengut silmas pidavad kvaliteetsed ja legitiimsed otsused.

Meil on Eestis viimase 20 aasta jooksul olnud vaja lahendada palju erinevaid probleeme, kõike korraga ei jõua. Aga nüüd on küll viimane aeg keskenduda probleemile, mida võiks nimetada inimeste võõrandumiseks institutsioonidest.

See saab alguse erakondade sisedemokraatia vajakajäämistest ning hoogu juurde kantseliitlikust hoiakust ja kõnepruugist, millega ametikandjad tihtipeale oma otsuseid põhjendavad. Süveneb umbusklik rahulolematus ja käegaloomine – minust ei olene midagi.

Võõrandumine saab uut hoogu korruptsioonijuhtudest, skandaalidest ja möödalaskmistest, millele ei järgne poliitilise vastutuse ühest võtmist. Vaid haruharva, ja sedagi mitte lähiminevikus, leiame mehist otsustust – võtan vastutuse ja astun tagasi.

Poliitikute ja ametnike omavaheline suhe on endiselt heitlik. Lõhet rahva ja võimu vahel süvendab see osa ametnikkonnast, kes – olemata ise väga head asjatundjad – lähtuvad kuldreeglist «kelle leiba söön, selle laulu laulan». Teisalt pelgavad poliitikud ametnike, aga ka akadeemilise kogukonna asjatundlikkust. Kui hästi me oleme eksperte kaasanud, kas me näeme sellega vaeva? Minu meelest on vastus enamasti «ei».

Oma vanemate maakodu tõttu sõidan üsna sageli Laiksaare-Urissaare-Massiaru vahelisel 12 kilomeetri pikkusel teel. Möödudes 6. kilomeetril kunagise vallamaja rusuhunnikust, olen alati mõelnud – mis jõud sundis 1928. aastal ehitama siia, metsamaastiku hajakülla, valla keskset maja.

Selleks jõuks oli ilmselt kuldse kesktee otsimine Laiksaare valla kahe suurema, põhja- ja lõunapoolse jõukeskuse vahel. Kirik keset küla tähendab ju seda, et tehakse kõik selleks, et leida kompromiss kahe või enama poole vahel. See tähendab ka seda, et loobutakse teise poole välistamistest. See kõik tundub nii loomulik, ka oma pere või sõpradega reisides püüame leida lahendusi ja teha otsuseid, mis sobivad kõigile.

Tuues need paralleelid üle tänapäeva Eesti poliitühiskonda, näeme kahjuks hoopis teistsugust pilti. See on aga tõsiseks ohuks mitte niivõrd opositsioonile või koalitsioonile, kuivõrd meie ühiskonnale tervikuna.

Sageli me ei soovigi ära kuulata teistsugust arvamust või lähenemisnurka ühiskonna arenguplaanide osas. Kuigi erakonna liidrite pallilöömine ühest väravast teise on vaid jäämäe veepealne osa, on see siiski olulise märgilise tähendusega.

Toon paar silmatorkavat näidet. Pärast koletuid sündmusi 2007. aasta kevadel Tallinna tänavatel oli palju juttu rahvusringhäälingu peamiselt venekeelsest teleprogrammist ETV 2. Seda soosis ka toona veel valitsuses olnud rahvastikuminister. Praeguseks pole me ETV 2 edasiarendust sellisel kujul näinud. Konstateeritakse külmavereliselt, et sellega polevat mõtet tegeleda. Aga mis on siis alternatiivne plaan muukeelsete informeerimiseks?

Elu võimalikkusest maal võime koostada väga ilusaid ja säravaid reklaamplaane, kuid lahendustest oleme jäänud aina kaugemale. Mis vägi see küll on, et praeguseni ei ole riigikogu ega valitsus suutnud või tahtnud selle probleemi lahendamisega sisuliselt edasi minna.

2010. aastal esitasid teadlased oma ettepanekud seadusandjatele, et tehke riigikogu tasandil töörühm, kuhu kuuluksid laiapõhjaliselt valitud inimesed erinevatest organisatsioonidest.

Tõsi, meil on riigikogus olemas kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm – ja tunnustus tegijatele ja vedajatele –, kuid probleemi lahendini vaid toetuse ja heade ettekannetega ei jõua. Riik ja omavalitsus on praegu oma ühisosast sama kaugel kui kabemäng ja kellamäng. Halva mängu juures käib hea näo tegemine, aastas korra ollakse nõus mängima allveekabet kellamängu taustal.

Igasuguste majandusprognooside tõusu taustal teame väga hästi, et meie ühiskonnas on palju lapsi, kellel pole võimalik süüa ühte sooja toidukorda päevas. Alles hiljuti võisime uudistest näha, kuidas mitusada vähekindlustatud perede last viibisid kümmekond päeva laagris, kus õpitegevuse kõrval oli neile oluliseks osaks sooja söögi olemasolu. Selliseid tüdrukuid ja poisse on igas vallas ja linnas.

Sageli on põhjus just lõhkiläinud peredes, millele aitab kaasa ka vanemate alkoholilembus. Selles viimases kaalukategoorias olime veel hiljuti tšehhide järel teisel kohal, kahjuks mitte plusspoolelt. Vastav eelnõu, mis keelustaks alkoholi reklaami teles ja raadios täielikult, on riigikogu menetlusse antud. Tõsi, seda tegi küll opositsioon.

Televiisorist võime siiani näha kihisevate jookide vastupandamatuid reklaame. Alkohol mitte ainult ei tapa, vaid paljudel juhtudel välistab väga selgelt ka tulevikuplaanid.

Kui ma ütleks, et mul on neile probleemidele olemas lahendused, siis oleks ma kas üliinimene või populist. Kahjuks pole ma esimene ja õnneks pole ma teine. Aga nende muremõtete hoovusest kantuna kandideerin Keskerakonna esimeheks.

On vaja jõudu, kes tahab ja suudab aidata neid, kes abi vajavad. Eesti vajab poliitilist jõudu, kes suudab näha arvude taga inimest kui indiviidi; jõudu, kes tahab muuta mõtte- ja tegutsemisviisi minu ühiskonnamudelist meie ühiskonnaks. Olgu siis selleks nõrgemate, paljulapseliste perede, eakate, erinevate rahvuslike vajadustega arvestamine, inimeste igapäevane toimetulek meeletus hinnatõusus jpm.

Sotsid oma vaadetelt on selles osas meie potentsiaalsed liitlased ja loodetavasti suudame jõuda ka laiaulatusliku partnerluseni. Eestile on praegu vaja oma põhimõtetelt ja teovõimelt tugevat opositsiooni, kes varem või hiljem kasvab üle koalitsiooniks.