Elmo Nüganen: raha kadund – vähe kadund, au kadund – kõik kadund
3. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna linnavalitsus ja linnateater sõlmisid 2006. aastal kokkuleppe uue maja ehitamise algatamiseks «Tallinn – Euroopa Kultuuripealinn 2011» raames.
Tallinn kandideeris Euroopa kultuuripealinnaks. Konkureeris Tartuga. Üheks Tallinna-projekti vundamendiks oli linnateatri uue maja valmimine.
Teatril paluti osaleda kultuuripealinna reklaamikampaanias. Tallinn võitis. Algasid ettevalmistused: avalik arhitektuurikonkurss, projektid, joonised, ehitusload, kooskõlastused, allhanked välisfirmadelt, rahaeraldused linnalt (üle 30 miljoni krooni).
Ehituse algus oli määratud sügisesse 2008. Ja siis juhtus midagi...
Mis nimelt, sellele oskab vastata linnavalitsus. Meie seda ei tea. Inimene pole kinnas, et pöörad pahupidi ja vaatad, mis tal sees on, nagu ütleb vanasõna.
Selle asemel et teavitada linnateatrit tekkinud probleemidest, näiteks – ülemaailmne majanduslangus on nüüd hakanud mõjutama ka linna (mida me kahtlemata oleksime mõistnud) –, otsustab linn panna teatri ja Kultuurikatla võistlema. Kel suurem suu, sel õigus?
Linnavalitsuse otsus lahendada probleem rahvaküsitluse teel internetis on meile täiesti vastuvõetamatu. See on vastutustundetu, ebaeetiline, küüniline ja kultuurivaenulik populism.
Vastutustundetu on anda katteta lubadusi. Küüniline on panna kultuuriobjektid omavahel võistlema. Ebaeetiline on veeretada vastutus rahvale. Populism on mängida rahvaküsitlusega.
Väita, et ka mujal maailmas korraldatakse niisugustel puhkudel rahvaküsitlusi, ning vihjata seejuures Kaablitehasele (Kaapelitehdas) Helsingis, on puhtakujuline demagoogia. Helsingi linn ei ole korraldanud rahvaküsitlust «Kas Helsingi Linnateater või Kaablitehas?».
Mida arvata peaministrist, kes küsib: «Rahvas, otsustage, kust kärpida 5,5 miljardit – kas sotsiaalsfääri, majanduse, kultuuri, arstiabi, kaitsevõime või hariduse arvel?»?
Või teatri peanäitejuhist, kes videopöördumises ütleb: «Hea teatrivaataja. Sinu ees on kaks näitlejat – Anu Lamp ja Anne Reemann. On raske aeg, mõlemad jätkata ei saa. Mina tahaksin mõlemat, aga ei saa. Valik on sinu. Hääleta!»
Nii vastutusrikkaid otsuseid peavad tegema selleks seatud või valitud inimesed, kes otsustamise eest riigilt palka saavad.
Oleme äärmiselt nördinud kultuuriministeeriumi vaikivast kõrvaltvaataja positsioonist.
Ministeeriumis on ometi teada Voldemar Panso, Mikk Mikiveri, Kalju Komissarovi ja Rudolf Allaberdi jõupingutused teatriehituse asjus. Juba 1965. aastast alates.
Või peame tõesti kultuuriministri telefonitsi edastatud teadet, et Kultuurikatla poolt hääle andnud Laine Jänes pole minister Laine Jänes, tõlgendamagi kui ministeeriumi ametlikku seisukohavõttu!?
Või oleme kultuuriministeeriumile lihtsalt üks nende haldusalast väljaspool olev munitsipaalettevõte? Nagu Kultuurikaupade Hulgikaubanduse Baas? Või osaleme endalegi ootamatult mängus, mille reegleid me ei tunne?
Aga ka linnavalitsus näib muretsevat selle mängu lõpptulemuse pärast. Kaasamängijaid on tõepoolest vähe. Kuidas muidu seletada üleskutset «Viimane võimalus» lisahääle andmiseks ajalehekupongiga ja lisareklaamikampaaniat hääletuse «õnnestumiseks»?
Me saame aru, et majanduslikult raskel perioodil võib uue maja ehitus edasi lükkuda, aga eitame põhimõtteliselt linnavalitsuse sellist probleemi lahendamise viisi. See on kultuurivaenulik käitumine. See lõhestab kultuuriinimesi.
Täname Eesti Teatriliitu selge seisukohavõtu eest ja kõiki hääletajaid, kes taunitavas olukorras oma äranägemise järgi talitasid.