Kindlasti on reporteritel õigus ja kohustus esitada sellistel juhtumitel kohapeal küsimusi. Samas aga pole meediakanalite toimetajatest eriti vastutustundlik kõiki, sealhulgas ka spekulatiivseid ja kõmule rajatud küsimusi valimatult eetrisse, netti või trükki paisata.
Olen ise nii mõnegi suure kriisi kommunikatsiooni nõustamisega vahetult kokku puutunud ja tean, et igasuguse infomüra, kontrollimata pealtnägijate ütluste, spekulatsioonide ja hilisemate vandenõuteooriate tekkimine on inimohvritega kriiside puhul paratamatu. Oskuslik kriisikommunikatsioon võib seda müra üksnes vähendada, mitte aga välistada.
Sestap ongi kriiside puhul vaja kindlaks määrata vaid üks kõneisik, sest mida rohkem on infoallikaid, seda rohkem tekib vasturääkivusi ning erinevaid tõlgendusi. Samuti tuleb tagada ajakirjanikega pidev, ent teatud intervalliga suhtlemine – et jõuaks uut infot koguda, varasemaid ebaõigeid infokilde korrigeerida ja nii-öelda suuremat pilti analüüsida. Sellesse tegevusse kuulub muu hulgas ka meedias või sotsiaalmeedias tekkivate kajastuste monitooring ja vajadusel seal leviva väärinfo ümberlükkamine.
Mõned näited tulistamisloost. Delfi uudisteportaal tekitas üpris kriisi alguses spekulatiivse teate, et tegemist on endise kaitseväelasega. Kuna portaali toimetajad ei eemaldanud seda uudist isegi pärast Drambjani isiku selgumist, jõudis see ka rahvusvahelisse meediasse. Kuku raadio aga kutsus igat soovijat helistama otse eetrisse, et rääkida, «mida asjast teatakse». Ehk kõigile avati uks spekulatsioonide levitamiseks, sest sel hetkel ei teadnud peale asjaosaliste keegi täpsemalt muud, kui et kaitseministeeriumis toimub tulistamine ja kuulda on ka plahvatusi.
Kindlasti polnud ametkondade kommunikatsioonialane tegevus Drambjani kaasuse kommenteerimisel veatu. Kui ministeerium saadab pressikonverentsile riigisaladustega tegeleva ametniku, siis väga head nahka sealt tulla ei saagi! Ning politsei kõneisik pidi korduvalt ümber lükkama omaenese suust tulnud väärinfot.
Loodan, et võimalike tulevaste terrorikriiside puhul näitavad meediakanalid lisaks otsepildile sündmuskohalt üles ka mõnevõrra suuremat vastutustunnet. Hetkel, mil Eesti riigi esindajad võitlevad meie kõigi julgeoleku eest, pole põhjust neile mikrofonide ja kaamerate vahendusel täiendavat «sõbralikku tuld» anda.
Omaette teema on kaitseministri (keda terrorist Drambjan suure tõenäosusega tappa tahtis) erakirjavahetuse avaldamine Eesti Päevalehes ja selles väljendatud vahetute emotsioonide kriitika. Jälle on nõnda, et esmalt avaldati meedias imestust, et rühmal eriüksuslastel võttis ühe terrorist kahjutuks tegemine tunde. See aeg kulus sellele, et pidada läbirääkimisi, mis kuhugi ei viinud. Ja nüüd kritiseeritakse valmidust ohtlik kurjategija kohapeal maha lasta.
