Mikk Salu: kool ei loe

Massachusetts Institute of Technology (MIT) teadlased avaldasid hiljuti uurimuse «The Elite Illusion: Achievement Effects at Boston and New York Exam School», milles võrreldakse New Yorgi ja Bostoni eliitkoolide ning tavakoolide SAT-testide (meie mõistes riigieksamite) tulemusi. Ühelt poolt oli tulemus ootuspärane.

Täpselt nagu Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tallinna reaalkooli riigieksamite keskmine on kõrgem kui tavakoolides, nii said ka Bostoni ja New Yorgi eliitkoolide lõpetajad keskmisest tunduvalt paremaid tulemusi. MITi uurijad aga vaatasid andmeid natuke lähemalt ja leidsid, et kui võrrelda õpilasi, kes napilt ületasid eliitkooli sisseastumiskatsete rägastiku, ja neid, kes jäid napilt välja ehk laias laastus sarnaste võimetega lapsi, siis polnud nende edaspidistes õpitulemustes mingit vahet. Eliitkoolis käimine ei teinud eksamihindeid paremaks.

Samasuguse ülesandepüstitusega uuringuid on tehtud veel ja veel, eri maades ja erineva metoodikaga, ning tulemused kipuvad näitama sama. Koolidel ja õpetajatel pole vahet, määrab laste andekus.

Muuseas, haridusökonoomika ei kinnita ka väiksemate klassikomplektide eeliseid. Võrdlused tõestavad, et väikese või suure lastearvuga klassides on õpitulemused samad. Enamgi veel, näiteks nobelist James Heckman väidab lausa, et hetkel kui laps astub esimesse klassi, on juba väga vähe võimalusi midagi muuta, sest ei klasside suurusel, kooli tugevusel ega ka õpetajate (väidetaval) kvaliteedil pole efekti. Nii on Heckman ise ka aastaid propageerinud, et haridusinvesteeringute teravik tuleks suunata hoopiski eelkooliaega, sest seal tehtud investeeringud toovad kõige rohkem tagasi.

Eespool räägitu ei tähenda, et poleks olemas häid ja halbu õpetamisviise, häid ja halbu õpetajaid, küll aga seda, et hariduspoliitilisi otsuseid tehes võiksime olla ettevaatlikud. Ka siis, kui keegi räägib eliitkooli-kogemusest, õpetaja rollist või suuremast rahast hariduse tarbeks. See kõik on ilus jutt, aga lähemal vaatlusel kipuvad meeldivad müüdid olema… lihtsalt müüdid.

Sellise teadmisega tuleb vaadata ka tänases Postimehes avaldatud Eesti koolide edetabelit riigieksamite põhjal. Eliitkoolide direktorid Ott Ojaveer ja Lauri Leesi võivad tabelikohast rõõmu tunda, kuid tegelikult ei näita see, et Treffneris või Prantsuse Lütseumis oleksid paremad õpetajad ja parem metoodika, vaid pigem seda, et need koolid on teistest paremad andekamate õpilaste endale saamisel ja vähem andekate tõrjumisel.
Lapsed, kes saavutasid suurepäraseid tulemusi Tallinna ja Tartu eliitkoolides, oleks neid saavutanud ka Türil või Kuusalus õppides. Head eksamitulemused ei võrdu hea kooli ja hea õpetajaga. Nii lihtne see ongi.