Peep Pahv: intriigi puudumine

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Pahv
Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Postimees palus viiel inimesel kommenteerida reedel Vikerraadio eetris kõlanud presidendikandidaatide esimest debatti. Alljärgnev on Peep Pahvi arvamus.

Eesti korvpallikoondis peab praegu EMi B-divisjoni mänge – neid on huvitav jälgida, fännidele jagub kõneainet ja meediaväljaannetel rääkimist-kirjutamist, kuid laiemas mõttes pole neil kohtumistel mingit tähtsust.

Täpselt sama on olukord on Eesti presidendivalimistega – kahe kandidaadi debatti on huvitav kuulata ja kindlasti tekitab see ka lihtrahva hulgas palju kõne­ainet, kuid tegelikult pole sellel kõigel vähimatki tähtsust. Suure tõenäosusega valitakse president riigikogus ning seal hääletusnuppe vajutavate inimeste otsust pole võimalik debattidega mõjutada.

Seepärast võibki reedel Vikerraadio otse-eetris olnud presidendikandidaatide Toomas Hendrik Ilvese ja Indrek Tarandi väitlust võrrelda palliplatsil tihti korraldatavate sõpruskohtumistega. Mõlemad pooled justkui teevad midagi, ent puudub kirg, intriigi ei teki ja verd ei voola. Pole kahtlust, et mõlema kandidaadi jaoks on valimiste tulemus juba ammu ette teada ning niigi nappi valimiskampaaniat – mida muud aga üks raadiodebatt on – ei võeta kuigi tõsiselt.

Kasina ettevalmistuse ja värskete ideede nappuse tõttu polnud presidendiks ihkajatel teha muud, kui tuua poolteist tundi kestnud saate jooksul esile juba trafaretseks kujunenud seisukohti. Sedagi tehti igavalt, Lennart Meri aegadel vaimustanud särata.

Tarand püüdis korduvalt nokkida talle pinnuks silmas olevat Reformierakonda, Ilvesel oli aga läbi saate hambus Keskerakonna juhi Edgar Savisaare mullused patud ja praegune pealinna valitsemine.

Kumbki pool ei vaevunud vaatama kaugemale ja süüvima tõsiselt tervet Eestit puudutavatesse probleemidesse. Mehi võib mõista, teada-tuntud teemade seljas on mõnus ratsutada.
Nagu sõpruskohtumisele kohane, jäid veidikenegi teravamad hetked saate keskpaika, kui jutuks tuli presidendi roll Eesti Vabariigis. Kuigi kumbki pool ei suutnud siingi üllatada, püüdis vähemalt Tarand tekitada tõsisemat vaidlust. Paar korda teravalt Ilvese jutu vahele lõigates suutis ta oponenti hetkeks õrritada, kuid see jäi ka tema ainsaks sähvatuseks.

Ja olgem ausad, midagi enamat polegi loota. Tarandi jutust kumab selgelt läbi, et Kadrioru lossi kolimisest ta ei unista. Europarlamendi valimistel hiilanud mees tunnetab oma rolli, olla selles mängus vaid massi tekitav statist.

Tarandi ainus võiduvõimalus oleks presidendi otsevalimistel ja ettearvatult viis ta jutu ka sellele. Lihtrahva poolehoiu võitmiseks on see piisav, kuid süsteem nagunii ei muutu. Pealegi andis ta Ilvesele võimaluse selleski küsimuses domineerida.

Tarand teab oma võimaluste nullilähedust ja debati lõpuosas röövis see temalt viimsegi võitlussoovi. Ilvese soolode taustal kuulmatuks jäänud mees poetas vaid paaril korral moka otsast, et on paljudes asjades oma vastasega päri. Debatt kui selline oli juba surnud ja see ei sundinud ka Ilvest pingutama.

Pärast saadet jäi mõttesse kummitama küsimus, miks kandideerivad presidendiks mehed, kes iseenda hinnangul polegi sellele kohale parimad kandidaadid… Kus on enesekindlus, kus võidusoov ja selged nägemused?

Pahvi hinded debatile kümnepallisüsteemis: Tarand 3, Ilves 5.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles