Postimees palus viiel inimesel kommenteerida reedel Vikerraadio eetris kõlanud presidendikandidaatide esimest debatti. Alljärgnev on Ahto Lobjaka arvamus.
Ahto Lobjakas: parem pool rehkendust?
22. august 2011, 10:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokkuvõetult oli Ilvese ja Tarandi debatt reedel pettumus. Kui teha valik puhttehniliselt, kes oli rohkem presidendi tegu ja nägu (raadios küll kõla), siis lähevad punktid ülekaalukalt Ilvesele.
Nagu kogenud raskekaallane lasi ta vastasel end lihtsalt tühjaks rabeleda. Kui esimesed paar raundi jäid viiki, siis väitluse arenedes domineeris üha selgemalt Ilves.
«Istuva presidendi» raskepärane kõnemaneer ja paigaltammumine, mis teistes oludes võinuksid nõrkust kujutada, osutusid Tarandi vastu tõhusaks relvaks. Ilvesel polnud vaja teha suurt midagi peale samas kohas seismise, laskmaks vastaskandidaadil tõsta esile oma väiksemat intellektuaalset veeväljasurvet. Peamine, Tarandil tundub puuduvat sisemine usk oma üritusse.
Ta maneer läbi debati oli reaktiivne, ta ei tahtnud või suutnud kontrollida teemasid, peale suruda oma veendumusi. Presidendikandidaat peab lööma massiga, mitte mängima stiilipunktidele (või torgetele allapoole vööd laadis «Heal meelel vaatame terve rekordi.»).
Tarandi limitatsioone illustreeris kõige reljeefsemalt võimetus tabada ja/või ekspluateerida hetke debati algusminutitel, mil veel kobavalt ja tasakaalu otsivalt mõjunud Ilves end ise sisuliselt nokauteeris.
Reageerides vastase teravaimale rünnakule tema tegevuse aadressil, tõmbas Ilves ühe lõdva intellektuaalse randmeliigutusega vee peale ühele õigusriigi alustaladest – võimude lahususele ja kohtuvõimu sõltumatusele (rääkimata süütuse presumptsioonist) Eestis.
Savisaare salajast jälgimist rahaskandaalis ei olnud mõtet vettpidavate tõendite kogumiseks lõpuni viia, ütles Ilves vastuseks Tarandi kriitikale, selgitades: «Meil juhtub liiga sageli, [et] ootame, kuni me tõestame kohtus. Me teame, mis juhtus. Ja sellest piisas.»
Oleks Eesti ka päriselt Euroopa riik (rääkimata veel tundlikuma demokraatliku närviga Põhjalast, millega Ilves Eestit seostada armastab), oleks Reformierakonnal, IRLil ja sotsiaaldemokraatidel nädal aega, et endale uus presidendikandidaat leida. Euroopa Liidu liikmesriigi riigipea jaoks on tegemist piibellike mõõtmetega või fopaaga. Kes on need Ilvese «meie»? Millised on «meie» võimupiirid – põhiseaduslikud või omavahelises lävimises paika loksuva «moraalse kohuse» (nii Ilves debatis) juhatada?
Kraadi võrra nõrgem, kuid samasse ooperisse ja mentaliteeti kuuluv komistus Ilveselt oli eetrisse läinud pakkumine Tarandile hiljem omavahel öelda, kes Savisaare afääri meediasse lekitas. Kus on kapo silmad (täpsemalt kõrvad)?
Eesti «konsensusdemokraatiast» tulenevalt pole Tarandil Ilvese vastu mingit šanssi, aga reedene debatt osutab, et ta pole seda ka ära teeninud. Kui riigikogus on siiski jõude, kellele teeb muret meie poliitilise ladviku kehv lõimumine Euroopa väärtustega, võiksid nad sellest märku anda Ilvese läbihääletamisega teises või kolmandas, kuid mitte esimeses voorus.
Lobjaka hinded debatile kümnepallisüsteemis: Tarand 3, Ilves 5.