Andra Veidemann: sisuliselt demokraatiast!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andra Veidemann.
Andra Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Postimees palus viiel inimesel kommenteerida reedel Vikerraadio eetris kõlanud presidendikandidaatide esimest debatti. Alljärgnev on Andra Veidemanni arvamus.

19. augusti debatt president Toomas Hendrik Ilvese ja europarlamendi saadiku Indrek Tarandi vahel oli esimese pooltunni vältel ennekõike kahe poliitiku intelligentne vestlus sellest, kuidas presidenti valida ja kas idarahaskandaal toodi liiga vara avalikkuse ette või oleks pidanud ootama, kuni Edgar Savisaar oleks raha kätte saanud ja hakanud seda valimiskampaania arvete kinnimaksmiseks kasutama.

Seejärel püüti teemade ringi laiendada, võttes vaatluse alla põhiseadusest tulenevad presidendi tegutsemisvõimalused. Mõlemad saatekülalised tunnevad põhiseadust hästi ja seetõttu arutleti ka pikalt, kas president võiks või peaks oma võimupiire kombates seda püüdma mõnevõrra laiendada, nagu tegi seda president Lennart Meri, või on õigem jääda rangelt põhiseaduses sätestatu raamidesse ja olla just seetõttu ühe osa avalikkuse kriitikatule all, mille võib kokku võtta küsimusega: miks meile siis üldse parlamentaarses riigis presidendi institutsiooni vaja on? 

Mõlemad olid seda meelt, et piire pole vaja kombata. Indrek Tarand pigem rõhus juba saate algul väljaöeldud arvamusele, et oma põhiseaduslikke ülesandeid saaks president tulemuslikumalt täita, kui tal oleks olemas otsevalimiste teel saadud/kogutud sümboolne kapital ehk rahva usaldus. President Ilves nägi aga mitmeid ohtusid ja leidis, et rahvas saab mõjutada ja kaasa rääkida kodanikuühiskonna ja selle institutsioonide kaudu.

Debati lõppu lahjendas minu silmis Tarandi tõdemus, et tema osalemine presidendivalimistel on ennekõike kantud soovist anda praegusele presidendile võimalus debateerida ja arutleda ning et mõlemad teevad tööd selle nimel, et debatt demokraatia üle jätkuks.

Aga just viimasest jäigi siinkirjutaja arvates kuuldud debatis kõige rohkem vajaka.
Jäeti tähelepanuta asjaolu, et kakskümmend aastat tagasi rahvahääletusel vastu võetud leppedemokraatlik põhiseadus raamib praegu – nagu on tõestatud ka äsja Tallinna Ülikooli  õigusakadeemias valminud uurimuses «Sotsialistlikust õigusest neoliberalistlikku õigusesse» – eeskätt neoliberalistlikku seadusandlust.

Neoliberalistlikku seadusandlust iseloomustab ennekõike nn negatiivse õiguse suur osakaal. Negatiivne õigus ei tähenda käskude ja keeldude rohkust, pigem seaduste asendamist deregulatsiooni ja kõikvõimalike osapoolte vaheliste kokkulepetega.


Võrdsete osapoolte puhul oleks selline negatiivne õigus ehk isegi ideaalne lahendus, kuid juba oma olemuselt  ebavõrdses ühiskonnas tekitab see vaid  täiendavaid probleeme.

Põhiseaduses on minu arvates piisavalt hästi formuleeritud Eesti riigi ees seisvad ülesanded, kuid praegune seadusandlus ei ole positiivse õiguse jõuga toetamas nende realiseerimist. Ja just sellises olukorras tõusetub varasemast jõulisemalt esile presidendi kui nõrgema poole õiguste kaitsja roll. President ei pea mitte toimima alati selle alusel, mida rahvas tahab, vaid teadmise pinnalt, mida demokraatlikus riigis on rahvale vaja.

See ülesanne on keerukas, sest toimime olukorras, kus Eesti elu korraldavad ka Euroopa Liidu direktiivid ja teised regulatsioonid. Kuid demokraatia ongi raske ja aeganõudev valitsemissüsteem, millele aga paremat alternatiivi tänaseni välja mõeldud ei ole.

Jään huviga ootama presidendikandidaadi kandidaatide teledebatti. Raadios toimunud debati tulemust hindan 6:5 praeguse presidendi kasuks, kes realiseeris oma eelise valitseva presidendina. 

Esines keskpärasel tasemel, kuid tõsisemaks pingutamiseks puudus vajadus.

Veidemanni hinded debatile kümnepallisüsteemis: Tarand 5, Ilves 6.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles