Vabas maailmas kohtutakse, kellega tahetakse kohtuda.
Juhtkiri: tuul ja müür
17. august 2011, 00:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiina saatkond Eestis on reageerinud dalai-laama visiidile ootuspäraselt, kuigi nii raevukas toon on mõnevõrra hämmeldav. Mis teeb tuul müürile? Hiina majanduslikku võimsust arvestades ei tohiks teda Tiibeti usujuhi kohtumine siinsete poliitikutega küll kuidagi riivata ja seda peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks on dalai-laama deklareerinud oma loobumist poliitilisest võimust, seega ei taotle ta ka Tiibeti eraldumist Hiinast. Ent seda loobumist peab Hiina poliitiliseks trikiks. See seisukohavõtt kõlab mõnevõrra pentsikult, sest kuidas kujutavad Peking ja Hiina diplomaadid ette oma hirmude reaalsuseks saamist? Et dalai-laama teatab järsku, et mõtles ümber?
See oleks väheusutav ning kahandaks dalai-laama kui usujuhi mainet maailma silmis. Või hakkaksid teised riigid nõudma Tiibeti iseseisvust? Vaevalt – iseseisvus algab ju ikka rahva enese seast, mitte välismaalt. Niisiis oleksid mõlemad stsenaariumid diplomaatilises mõttes lapsikud ja seepärast äärmiselt ebatõenäolised.
Kuid veelgi olulisem on teine põhjus. Hiina on praegu nii suur majanduslik jõud, et temaga ei taha keegi tülitseda. Seda mõistavad ka Eesti poliitikud ning seepärast eelistatakse siingi «ametlikule» «mitteametlikku» kohtumist. Sama praktikat kasutab Tiibeti usujuhi suhtes kogu maailm – meenutagem, et vaatamata Hiina diplomaatide hädakisale kohtus dalai-laamaga hiljuti ka Obama, samuti «mitteametlikult».
Hiina diplomaatide reaktsioon, mis eelneb kõikjal dalai-laama riiki tulekule, on tegelikult ilmekas näide kultuuride erinevusest. Euroopalikus diplomaatias eeldatakse suurelt üllameelsust, sest «kellele on palju antud, sellest ka nõutakse palju». Idapoolses diplomaatias lubab aga majanduslik võimsus pealetükkivust ka väärtushinnangutes.
Meie jaoks on see vastuvõetamatu ning väikerahvana tunneme tiibetlastele kaasa. Vastuvõetamatu on meile ka see, kui väärtuspoliitika vahetatakse «reaalpoliitika» sildi all raha vastu. Ometi see maailmas toimub ning seda aktiivsemalt peavad vabad väikeriigid nagu Eesti väärtuspõhise poliitika kaitsel selja sirgena hoidma.
Hiina ametlik diplomaatia peaks meeles pidama, et tuul ei tee müürile midagi – Hiina võimsus ei murene Tiibeti usujuhi tegevusest. Aga samamoodi ei saa ka müür tuule puhumist keelata – dalai-laamat võetakse Hiina reaktsioonidest hoolimata vastu kõikjal demokraatlikes riikides ning Pekingi ametlik propaganda ei ole suutnud veenda vaba maailma inimesi, et tiibetlased on praegu rahul ja õnnelikud.
Kui Peking suudab, siis ta mõistab seda, kui ei, siis ei. Vaba maailma inimesed kohtuvad, kellega tahavad.