Ärkasin esimese tuisupäeva hommikul ja vaatasin aknast välja. Keegi oli pannud mere kohal tööle hiigelsuure külmapuhuri, mis oli koolutanud suuremate puude ladvad üsna horisontaalseks.
Tuulest viidud
29. november 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tavaliselt keerutab torm – ka üsna kõva – latvu tuulepuhangutega edasi-tagasi, siis seekord ei saanud vaesed puud üle sajakilomeetrise lageda mere lõõtsuva tuule käes hetkekski püsti.
Nii nad siis kummardusidki naabri õue kohale alla ja läbi nende okste lõõtsus valge lumejahu üle majade ja aedade. Ja jahu tegi valgeks eelmisel päeval nöörile kuivama viidud kivikõva pesu, mis samuti ilusti lapiti õhus paigal püsis.
Sellist raju olid ennustanud kõik usaldusväärsed ilmaportaalid, rääkimata juba eestiaegsest baromeetrist, mille osuti kihutas üsna ruttu mööda kirjadest «muutlik» ja «vihm ehk tuul» ning langes seisu, mille kohta sihverplaadil on kirjas konkreetselt «torm», vajudes lõpuks sellestki allapoole.
Seisundis «ilus ilm» ja «ühesugune» polnud osuti muidugi juba väga ammu olnud.
Nii jõudis Eestimaa rannale tsüklon nimega Irmela, kellest oli kohe näha, et ta on hoopis teisest puust daam kui siinsed tavalised tormikesed, mis tulevad ja lähevad. Tuul oli nii tugev, et rannakülas oli lihtsam aiaväravad lapiti lahti jätta kui neid hiljem hangest välja roobitseda. Tuisk viis lume üle õue kirsside alla ja rahu majas.
Kui kunagised maainimesed ei teinud lumetuisust suurt numbrit ja kambriski oli tegevust küllaga, siis tänapäeva kodanikud tahtsid pühapäeval-esmaspäeval teha kõike ikka nii nagu tavaliselt tegema harjutud. Et kui on laste tantsuvõistlus kavas, siis see toimub ikkagi, vaatamata ilmaennustusele ja sellele, et hiljem end lumest läbi kaevata ei suudeta.
Samamoodi kui muidu taheti käia poes ja teatris ning pahandati, kui autod kinni jäid või hange koolesid.
Selgus, et maale on elama kolinud palju neid, kelle elamist soojendas vaid elektrivool ja kes pidid oma pimedaks ja külmaks jäänud kodudest sugulaste juurde pagema.
Irmela ei halastanud kellelegi – reklaamimehed otsisid mööda linna taga oma plakateid ja plagusid, prügimehed prügikaste ja liiklusmehed märke. Eri mõõdus katuseplekki on Tallinna kesklinna tänavatel saadaval veel praegugi.
Leppneeme sadamast asus küla poole teele peldik, mis jõudis teha üsna palju kukerpalle, enne kui poe ette pidama jäi. Ju tahtis sinine plastist kuivkäimla külameestega juttu puhuda, arvasid kalamehed ja jätsid ta sinna paremaid aegu ootama.
Hoopis suurem oli nende mure merele avatud sadamas üles-alla tantsivate väiketraalerite pärast, mille kinnitusotsi hingevärinal jälgiti.
Kogu selle möllu keskel oli ka nautlejaid. Irmela-proua austajad kõõlusid Merivälja ja Pirita rannal, kuigi näha polnud seal suurt midagi, Paljassaares Katariina kail oli uudistajate vahel aga ametis koguni mitu söakat kalameest.
Sel ajal püüdsid Irmelaga võidelda ka pealinna teepuhastusfirmad, kuid jäid kangele naisele juba alguses selgelt alla. Irmeli fännid võtsid aga kätte ja veeretasid Tallinnas Vabaduse puiesteele kahe sõidusuuna vahele kokku suure, oma kahemeetrise lumememme, mis sai üsna Irmeli nägu. Samamoodi suur ja võimukas.
Ilmselt oli see jõukohast tööd otsivatele teepuhastajatele liig mis liig. Oma vaenlase ära näinud, tulid nad labidatega kohale ja alistasid ta mõne minutiga.
Memm visati viimse helbeni koormasse ja viidi minema. Tema töö jäi Tallinna tänavaid kaunistama aga paljudeks pikkadeks päevadeks.