Andrus Karnau: elektrist ja lumest

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Karnau.
Andrus Karnau. Foto: .

Mu meelest võiksid asjad nii olla, et elekter on ühine hüve, mis peaks ulatuma kõikide majapidamisteni. Isegi siis, kui majapidamine asub soosaarel.


Eesti Energia vaidleb siin kohe vastu, et kõik tarbijad ei pea maksma kinni mõne inimese lõbu elada kusagil uusasumis põllu peal, tõesti paksus metsas või soosaarel. Ja et kui inimene juba hubase pealinna asemel metsa kolis, siis peabki ta sellega arvestama, et tormi järel pole päevade kaupa elektrit. Isegi siis, kui traadid majani tulevad.



Tormiga puruks rebituna lebavad need abituna poris, oodates elektrimontööri helli käsi. Neid aga enamasti ei tule ega tule, sest montöörid on koondatud või minema saadetud. Kellelgi pole elektrist sooja ega külma, ammugi neist inimestest, kes elektrita hakkama peavad saama.



Kui majapidamises pole neli päeva elektrit, siis maksab Eesti Energia 250 krooni hüvitist. Ma ei tea, kas maksuamet võtab ka sellest tükikese. Võib-olla, sest see on nagu tulu. Tasu selle eest, et elektrit ei olnud ja mõni põlevkivitonn jäi ahju ajamata. Tasu keskkonnasäästutöö eest. Roheline palk.



250 krooni eest saab natuke küünlaid ja patareisid taskulampi. Õlilambiks, lambitahiks ja õliks enam ei jätku. Ammugi ei korva see näiteks sügavkülmas olnud toitu, mõnusaid maasikaid, pohli ja mustikaid, mis lapse sünnipäevatordile minekut ootasid. Nüüd tilguvad need sulanuna nagu mullused mustikad karukaka sees. Samblatorbikus kuskil elektriliinide all, millele jässakas mänd kukkus.



Arvutid ja plaadimängijad, juuksekoolutajad, triikrauad, kohviveskid, raadiod ja vahvliküpsetajad seisavad tummana, kasutuna. Tsivilisatsiooni justkui polegi enam.


Elektrikatkestuste hüvitiste suurus on ammugi jalgu jäänud elukallidusele ja elustandarditele. See on rohkem kui mõnitus – mõnituse mõnitus–, et maksma peab, aga kaupa ei saa. Nii antakse Eesti Energiale veelgi rohkem hõlpu, tühise hüvitise maksmise kohustus ei sunni kedagi pingutama. Ammugi siis mõne kauge metsatalu pärast, kus lapsed õhtuti koolitükke ja pereema vahvleid teha tahaks.



Aga elekter võiks ikkagi olla ühine hüve, mis iga taluni, majani, onnini ulatub. Liitumise eest tuleb ju niikuinii maksta, asi see siis natuke traate vedada. Eriti firmal, mis tahab saada suureks naftašeigiks ja tuumaenergia arendajaks. Võib-olla isegi mõned montöörid palgata, kes tormiga sassi läinud traate parandaks, et kohviveskid ja vahvliküpsetajad ikka töökorras oleksid?



Eesti oleks siis natuke parem maa, siin oleks mõnusam elada, valgem vähemalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles