Neeme Korv: võimuiha

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Ralph sirutas käed laiali.
«Kõik meie oma!»
William Golding, «Kärbeste jumal»

Lõppeval nädalal BBCst murelike londonlaste ja muretute märatsejate usutlusi vaadates meenus inglise nobelist Wil­liam Golding, kes oma loomingus käsitles just vägivalla lätteid ühiskonnas. Võtame või tema vahest kuulsaima teose, esikromaani «Kärbeste jumal».

Üksikule saarele sattuvad noorukid, õieti lapsed, kujundavad välja oma sootsiumi, kus esialgu lahedaks meelelahutuseks peetavaist tegevusist lahvatab vägivald, mis viimaks päädib mõrvadega.

Lugedes seda raamatut Londoni mässutulede valgel, leiame siit hõlpsasti just sedasama fun’i, mis tiivustab praegugi suurt osa noorukeist, kes end võimule vastandudes ja seeläbi ise võimu taotledes kaosele kaasa aitavad. Keegi pole sündinud kalgiks kurjategijaks, kuid grupiprotsessid viivad julmuseni, mida esialgu ei oska keegi ette kujutada.

Riik – nagu see 20. sajandi lõpuks oli välja kujunenud – leiab end 21. sajandil tegelikult aegununa. Kuid uut ja paremat kokkulepet ei jõuagi välja kujuneda plahvatusliku kiirusega areneva infotehnoloogia tõttu. Riik kohaneb, kuid liiga aeglaselt.

Sõjandusterminoloogias räägitakse juba pikka aega «asümmeetrilistest konfliktidest», mida Tomas Jermalavičius on defineerinud kui konflikti, mille puhul vastased kasutavad organiseeritud vägivalla vahendeid ja meetodeid, mis meie silmis on ebaharilikud või mida meie ei saa kasutada (Diplomaatia, oktoober 2007).

Täpselt selliste nähtustega puutuvad korrakaitsjad järjest sagedamini kokku. Olen sattunud rääkima uurijatega, kes on toonud näiteid õigusriigile omase bürokraatia tõketest, mis takistavad käeulatuses oleva kuritegeliku seltskonna tabamist. Londoni rahutuste puhul on esile toodud mõned üsna lihtsad meetodid, kuidas kõigile kättesaadavate veebilahendustega õnnestus inertset politseid lihtsalt lollitada.

Golding on öelnud, et umbusaldab ja kardab neid, kes ihkavad võimu, ning suhtub poliitikutesse umbusuga, olgu nad nii head kui tahes... Ühiskond, valdavalt veel «vana», nõuab kõva kätt. Sellele elektoraadile toetuvad poliitikud, ilmavaatest sõltumata, tulevad neile vastu.

Üleilmastumine, mis peaks avama parimad võimalused ausa ja avatud struktuuri loomiseks näib meid tõukavat hoopis diktatuuri poole. Seda riski tuleks märgata (ja ka näiteks haridussüsteemis arvestada), kuniks keegi pole kodanikuühiskonna ust kinni pannud.

PS. Mulle ei meeldi mitte üks põrm mõte Eesti presidendi institutsiooni kergekäelisest tugevdamisest, kõlagu see nii ahvatlevalt kui tahes.