Turumajanduslik ühiskond on üks igavesti tore koht. Elu seal on nagu džunglis, kunagi ei tea, mis sind järgmise puu või põõsa taga ootab. Aga mis sellest, adrenaliin voolab ja lõbu jätkub - kiskjatele! Kui sa aga oled sattunud sündima muud tõugu elukana, siis pole džunglielu sugugi nii huvitav. Siit siis küsimus, kuidas saab lihtne inimene kasumiahnusest hullunud ühiskonnas ellu jääda?
Ühistu kui ettevõtlusvorm
Lääne-Euroopas oli 19. sajandi keskpaigaks tavaline inimene jäänud ilma toimetulekut tagavast maast ning sattunud suurkapitalistidest tehaseomanike armule. Töölise elupaigaks sai olla vaid tööandja barakk ja toitu ning tarbekaupu võis ta osta vaid tööandja kauplusest, kusjuures viimane pettis kaalu ja kaubaga nii palju kui suutis. Sellisel viisil võeti töölisest kõik ja alternatiivid puudusid. Ühistu kui ettevõtlusvorm sündiski kõige suurema häda hetkel. Siit ka ütlus: «Ühistu on hädaaja laps».
Kapitali ülemvõimu saab ahistada kommunistide ja sotsiaaldemokraatide kombel, kuid mõlemal juhul eeldab see riigivõimu (valitsejate) sekkumist. Vabas turumajanduslikus ühiskonnas ohjeldavad kodanikud kapitali ühistegevusega. Oma majandushuvide kaitseks ühinevad vabad ja olukorras orienteeruvad inimesed ühistuks. Ühistu pakub oma liikmetele teenuseid, mida nad vajavad.
Ühistu puhul tasub tähele panna veel ühte asjaolu: ühistu on ettevõtlusvorm, mis ei võimalda teiste arvel rikastuda. Selle mõistmiseks tuleb meelde jätta kaks põhitõde: ühistu teenindab vaid oma liikmeid ning ühistu kasum jaguneb liikmete vahel võrdeliselt tegevuses osalemise järgi (erinevalt äriühingust, kus kasum jaguneb vastavalt kapitaliosalusele).
Kui inimesed ostavad näiteks tarbija- või hankeühistu kaudu mingit kaupa otse tootjalt, siis kasvab kauba hind soetus- ja jaotuskulude võrra. Ühistul puudub mõte suurendada hinda kasumi saamiseks, sest liikmele laekuv kasumiosa oleks sama või pisut väiksem summast, mille ta maksis toote ostmisel enam. Seega laenaks ta kauba ostmisel ühistule summa, et see hiljem kasumina tagasi saada.
Ühistu usaldusväärsus tuleneb sellest, et ta tegutseb põhimõttel: üks liige - üks osak - üks hääl. See põhimõte kehtib ka siis, kui osakute suurused on erineva rahalise väärtusega. Siia juurde võib lisada veel, et olulise otsuse langetamiseks peab selle poolt hääletama 9/10, mis praktikas tähendab sundi ära kuulata iga liikme seisukoht ning kohustust leida kompromiss, mis kahjustab iga liiget kokkuvõttes kõige vähem. Just need põhimõtted tagavad, et ettevõte keskendub oma liikmete vajaduste rahuldamisele ning ei hakka järgima kapitaliomanike erahuve.
Ühistupangast
Kui Eesti osutub tõepoolest vabaks turumajanduslikuks ühiskonnaks ja finantsinspektsioon koos Eesti Pangaga tunnustab asutatavat ühistupanka, siis peab ka see järgima eelpool nimetatud põhimõtteid. Kuid millises vormis võiks see tegutseda?
Ilmselt vastaks loodav ühistupank kõige paremini seadusandlikele sätetele ning järgiks ühistegevuse põhimõtteid, kui see hakkaks tegutsema nn keskühistu põhimõttel. Praktikas tähendaks see kontsernipõhist tegevust. Ühistupanga osanikeks oleksid hoiu-laenuühistud (HLÜ) ning ühistupank omakorda ei looks teeninduspunkte, vaid tegutseks läbi kohalike HLÜde.
Selline skeem maandaks kõige paremini riske, sest põhitegevus toimuks HLÜs, mis asutatakse ühe kogukonna, huvigrupi või ettevõtte töötajate poolt, kus kõik tunnevad kõiki ja teavad, millist laenu võib isikule võimaldada, et riskid oleksid maandatud. Sotsiaalne kontroll tagab palju suurema usalduse kui notar ja registrid.
Kui HLÜ on ühistupanga osanik, siis saab ta sealtkaudu täiendavaid finantsvahendeid laenamiseks, samuti saab ta sealtkaudu ohutult panna teenima omad vabad vahendid. Ühistupanga kaudu saab juurutada ja HLÜde liikmetele kättesaadavaks muuta ka kõik kaasaegsed elektroonilised maksevahendid ja võimalused.
Ühistupank oleks lisaks eelöeldule veel kompetentsuskeskus ning HLÜde usaldusväärsuse tagaja, sest vastavalt seadusele peab ta teostama pidevat järelevalvet HLÜde tegevuse üle, mis lõppkokkuvõttes aitab kaasa ka selle liikmete omavahelise usalduse kasvule.
Ühistupanga ja HLÜde esmaseks eesmärgiks on tagada vajalike finantsteenuste olemasolu ja mõistliku hinnaga saadavus kõikjal, kus see on isetasuv. Ühistu ega ka ühistupank ei ole heategevuslikud asutused, milleks neid tihti peetakse. Kui ühistupanga tegevusest tekib kasum (ja see tekib olemuslikult igast vähegi normaalselt tegutsevast pangaasutusest), siis suunatakse see esmajoones teenuste hindade alandamisele ja soodsamate tegevusvõimaluste loomisele.
Kokkuvõtteks
Kui loodav ühistupank hakkab tegutsema nimetatud ühistegevuse põhimõtteid järgides, siis täidab ta oma ülesande ja loob võimaluse nendele inimestele, kes ei taha osaleda lõputus džunglielus, kus «kõik söövad kõiki». Tegutsemine HLÜde kaudu tähendab, et need, kes loodavad teisi pettes kiiresti rikastuda, ei saa oma eesmärke kergesti realiseerida. Kui inimesed on aktiivsed ja jälgivad enese ümber toimuvat, siis muutuvad omakasupüüdlikud või koguni pettusele rajatud tehingud nähtavaks ning nende realiseerimine osutub väga raskeks.
Ühistegevus on vaba turumajanduse loomulik osa, mis tegutseb põhimõttel «uppuja päästmine on uppuja enese asi» ning see välistab riigi sekkumise majandusprotsessidesse. Miks meie ülikoolid, poliitikud ja ajakirjandus on turumajanduse selle osa maha vaikinud, ei oska autor siinkohal selgitada.