Mait Klaassen: tuisuse ilma perspektiiv

Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen. . Foto: Margus Ansu.

Haridusreform ei käi ühelgi juhul nii kiiresti kui rahareform või riigipööre, kirjutab maaülikooli rektor Mait Klaassen.

Hetkel, mil neid ridu kirjutan, pole aknast näha kaugemale kui 40 meetrit. Hariduse reformimisel peaks olema näha paarkümmend aastat ette – ja mitte läbi tuisu ega tormi, vaid selgelt, kindlate piirjoontega. Kõik, kes nõuavad kiiret haridusreformi, kujutlevad, nagu paistaks kogu aeg päike ja puhub mahe taganttuul, nii et lase aga otse. Allatuulekurss ei pruugi aga alati edasi viia.

Haridusest rääkides on teada, et häid sõnu kasutatakse vaid neljal puhul: õppeaasta algul, lõpuaktusel, kooli aastapäeval ja õpetaja nekroloogis. Muul ajal jäädakse heade sõnadega võlgu, tihtipeale igaveseks. Kas järjekordse haridusreformi mõtteks ei peaks saama see, et võlgu jäädaks vähem?

Tahtes vähem võlgu, peame oma hariduskorraldust reformima, kuid tehkem endile ükskord selgeks: haridusreform ei käi ühelgi juhul nii kiiresti kui rahareform või riigipööre. Meie põlvkond alustas arvutuspulkadest ja jätkas arvelauaga. Nüüdne laps alustab arvuti ja mobiiliga. Vahet on umbes 45 aastat. Äkki saaks kiiremini?

Saab küll, kui lähtuda tõsiasjast, et keskkoolid nimetati gümnaasiumideks kõigest mõne aastaga. Järsku oli kõrgkoole rohkem kui kunagi varem. Ühest protsessist 1990. aastate keskpaiku on kõneldud aga ainult mokaotsast. See oli ja on ka praegu ehk parem, kui noor inimene õpib pigem kõrgkoolis, kui läheb otse tänavale. Kas oleme seda viimast ära hoidnud?

Toona olid olulised õppimiskohad ja õppejõudude palgapäevad. Täna tuleb Eesti Maaülikooli nõukogul, nagu teistegi ülikoolide nõukogudel otsustada mõne õppekava sulgemine põhjusel, et puudub vajaliku aluspõhjaga tudeng. Ega siis keegi pane seisma taimefüsioloogia arengut! Kuid kui magistrant puudub, kelle pealt siis dotsent oma koormuse saab? Ja mitte ainult koormuse, vaid ka pädevuse.

Jäämäe ülemist otsa ilma alumise otsata pole olemas. Jäämäe alumine ots tekib ikka enne kui ülemine – igaüks, kes jõuab kolmemehena põhikooli lõpetamiseni, gümnaasiumi ei läbi. Ometi teab iga õppejõud, kuidas ka kõrgeimal tasemel pole kasulik jätta doktoranti istuma. Peaminister Andrus Ansipi järgi puudub Eestis 600 doktorit. Kui mitusada magistrit puudub meil aga nii tundlikus valdkonnas nagu näiteks autoelektroonika?

Jäämäe alumine ots on ikkagi tudeng, uus põlvkond. Siiski ei näe ükski arengukava ega kontseptsioon ette mehhanismi, mille kaudu noor inimene hakkab vaatama, kuidas tõusta mõjukaks teadlaseks juhusliku abiraha toel.

Meil on vaja kiiresti väljapääsu august, mis tekkis suuresti sellest, et uue vabariigi alguses muutus euroopalik haridus rutakalt äriliseks väljapääsuks. Piltlikult öeldes – korraga oli intelligentsi vaja rohkem kui lukkseppi.

Nüüd on vastupidi: oskustöölisi peab jätkuma rohkem kui seiklevaid doktorante. Paned nõrgakesele veel nõrgema hinde, ehkki tead, et ta ei tee vahet kruusal ega killustikul. Saad kaelast ära. Mis aga siis, kui see kael ei kanna?

Minu hea õpetaja, professor Julius Tehver ütles sellistel puhkudel hinnanguks, et «vaevalt tuleb toime», ja kukutas üliõpilase elegantselt läbi! Me ei saa ehitada Eesti haridust üles lootusele saada kord Nobeli preemia, pannes hindeid «vaevalt tuleb toime». 

Hariduse kodumaaks on tarkus ehk kogemustel rajanev teadmine. Teadmine, mis midagi ei muuda, on tühine. Küsimus on seega järgmine: kes teeb ära värskeima haridusreformi? Reformi sisu kõige üldisemal kujul on eespool juba sõnastatud: kuidas tulla august välja. Auk seisneb selles, et me ei liigu, vaid triivime lontis purjedega.

Idee Eesti Nokiast enam ei vea, sest talle pole leitud praktilist lahendust. Eesti Nokia eeldused peituvad ehk põhikooli ja gümnaasiumi õppekavades insenerioskuste eeldusainete õpetamises. Lihtsamalt öeldes seal, kus haridus on praktiline.

Kui nii, siis arvan küll, et meie hariduskorraldus ei tohiks toimida praktika kahjuks. Seda ta paraku aga on. Me toodame kraadiga inimesi üle ja oskustöölisi alla. Oleksin aga enam kui ettevaatlik pöörama laeva teisele halsile, kuigi vahel on vaja vastutuult ka edasiminekuks.

Kes annab kapteni käsu? Ilus on öelda, et tema ise. Koolide ja kõrgkoolide arvu koondamine – ebapopulaarne otsus nii ehk naa – peaks jääma haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase osaks. Ent mitte ainult. Ülikoolidel on oma autonoomia, mis ministrist otseselt ei sõltu. Kes ütleb, et tarkpäid on vaja palju, ent oleks parem, kuid neid oleks vähem? Arvan, et see otsustus vajab väga põhjalikku arutelu ja laiapõhjalist kokkulepet, sest sellest sõltub Eesti tulevik!

Haridusotsuseid ei saa teha uisapäisa, ammugi olukorras, kus põhiprobleemideks on uus negatiivne eelarve, valmistumine Euroopa parlamendi valimisteks ja kandidaatide leidmine kohalikele valimistele. Me ei tohi teha haridust puudutavaid otsuseid, elades justkui enne veeuputust.

Haridusreformi ei saa alustada enne kui aastal 2010, järgmised faasid algavad aastal 2012.

Aastal 2010 seepärast, et jaanuaris 2009 hakatakse seadma järgmise aasta eelarvet. See tuleb negatiivne, kuid mitte keegi ei mõtle nõnda, et parem lollus kui tarkus. Aastal 2012 seepärast, et järgmine võimalus viia läbi haldusreform tekib alles siis, mitte varem.

On vaja erakondadeülest kokkulepet. Ilma selleta on endiselt segadus. Kokkulepe riigikaitses on, kuid hariduses puudub. Põhipunktiks ei saa olla «üks ülikool». Küll on mõeldav «palju haridust!». Mitte enne, kui 2010. aasta riigieelarve menetlemise käigus otsused ära tehakse.

Kui keegi otsib rumalat, pole haridust vajagi, kui aga tahame tarka rahvast, tuleb kokkulepped teha!