Hindrek Riikoja: rumal valik

Presidendi esmaspäevane otsus kuulutada välja kõrgemate riigiametnike palkade kärpeotsus, kuid anda roheline tee riigikogu liikmete palgatõusule, tekitab kummalise olukorra – inimesed, kes ka reaalselt tööd teevad, kaotavad iga kuu tuhandeid kroone, samas kui suur hulk sisuliselt muiduleivasööjaid naudib prisket sissetulekut edasi.

Paarisaja kõrgepalgalise riigiteenistuja sissetulekut puudutavad otsused ei ole ju tegelikult muud kui märgilise tähtsusega. Sealt võidetav või kaotatav mõnikümmend miljonit on riigile peenraha. Populistlikult võib ju arvutada, palju saaks selle eest haigeid ravida või mitmele pensionärile elatusraha maksta. Tegelikult ei lahendaks need mõnikümmend miljonit krooni ei haigekassa ega ka pensionikassa rahanälga.

Just see märgiline tähtsus teebki presidendi otsuse totraks. Riik peaks kõrgemini tasustama ikka neid, kes riigi jaoks rohkem teevad, meie riigi esimene mees lükkas selle tõe aga justkui ümber. Meile võib mõni minister ju isiklikult ebasümpaatne olla, kuid tegelikult on just nemad need, kes ka reaalselt tööd teevad. Kas seda tööd pidada tulemuslikuks või mitte, on juba maitse ja maailmavaate asi.

Kas tahab keegi tõepoolest väita, et näiteks rahandusminister Ivari Padar on viimase aasta liugu lasknud ja tagumikutunde täis istunud? Või siis näiteks Urmas Paet ja Juhan Parts? Isegi õnnetu Urve Palo on tööd teinud, iseasi muidugi, kui tulemuslikult.

Samas leiame riigikogu liikmete seast kümneid inimesi, kelle nimesid ei tea mitte ainult lihtsad inimesed, vaid ka paljud nende kolleegid. Või kui teataksegi, siis näiteks mõne telesaate juhtimise või jumal teab mille kolmanda, aga kindlasti mitte nende poliitiliste seisukohtade või esitatud asjalike seaduseparanduste järgi.

Selliste inimeste palka ei tohi presidendi arvates aga isegi mitte külmutada, rääkimata siis veel langetamisest. Oma seisukohta põhjendab president seadusetähega, mida tema kinnitusel tuleb täht-tähelt lugeda. Vanal tõel, et ka seaduse puhul tuleks lähtuda eelkõige selle mõttest, siinkohal tähtsust pole. Pole ka hoolimata tõigast, et mõtte olulisust ning sellest tulenevat palkade külmutamist võiks lubada nii õiguskantsleri kui ka mitme teise õigusspetsialisti hinnangul.

Riigikogu liikmete palga külmutamises jääb meil nüüd loota parlamendi enda sirgeselgsusele, et nad Kadriorust tagasi tulnud seaduse samal kujul uuesti vastu võtaksid. Siis otsustab selle põhiseaduspärasuse üle juba riigikohus. Viimane on lähiminevikus suutnud näidata, et otsuseid saab teha ka seaduse mõtet järgides.