Pensionäride elu muutub raskemaks
Juhtkiri: moodsad ajad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes pole 20-aastaselt mässaja, sel pole südant. Kes pole 50-aastaselt konservatiiv, sel pole mõistust. Tundub, et see mõte sobib kirjeldama praegust olukorda, kus pensionärid tahaksid vanaviisi jätkata, kuid elu nõuab kiiret kohanemist uute oludega. Ehk moodne aeg nõuab moodsaid vanureid.
Nii tuleb 60 000 Eesti pensionäril, kellele seni on pension koju toodud, hakata sõitma panka raha järele või õppida raha välja võtma pangaautomaadist. Sama tuleb teha 10 000-l toetuse või hüvitise saajal.
Ülejäänud 80 000 inimesel tuleb postkontori asemel seada sammud panka. Põhjuseks asjaolu, et alates 1. veebruarist ei saa enam postkontorist pensione, toetusi ja hüvitisi välja võtta. Riik pakub pensionärile ja toetuste saajaile, kes seni on postiteenuseid kasutanud, kahte valikut: hakka panga kliendiks või maksa ise teenus kinni.
Kes uue korraga leppida ei kavatse, sel on vaid üks võimalus vanaviisi jätkata – mugavus ehk raha kojukanne tuleb lihtsalt omast taskust kinni maksta.
Kolmandaks variandiks pakutud tasuta kojukanne jääb uue korra järgi erandiks. Nii võib riigi kulul pensioni või toetuste kojukannet taotleda vaid sügava puudega inimene või pensionär, kel on liikumistakistus või kui elatakse piirkonnas, kus pangateenus on raskesti kättesaadav.
Kuid uus kord tekitab mitmeid küsitavusi. Riik võib saada küll soovitud kokkuhoiu, kuid millise hinnaga? Näiteks teeb sundus hakata pangakliendiks vähemalt eakamad pensionärid tusaseks nii vähese turvalisuse kui ka tekkivate kulude tõttu. Pangaautomaadi kasutamine nõuab head reaktsiooni, numbrimälu ja nägemist, paljudel vanadel inimestel just seda ei ole.
Pangakontorist suuremat summat raha võttes tuleb pangale teenustasu maksta, kuid korduvalt väiksemate summade järel käia ei pruugi kehvema tervisega vanurile jõukohane olla. Lisaks on pangast rahahunnikuga tulev pensionär noortele kurjategijatele kerge saak. Arvestades ka finantskriisist tulenevaid negatiivseid uudiseid pankade kohta ja vanainimeste konservatiivsust, ei ole just põhjust loota, et pensionärid pankadest väga vaimustatud oleksid.
Ehkki on võimalik taotleda tasuta kojukannet, otsustatakse abivajajate üle kohalikul tasandil. Ühest küljest on see õige, sest kes teab paremini vanurite ja toetuste saajate olukorda kui sama kandi inimesed. Teisalt annab aga rahapuudus ja rangete tingimuste nõue võimaluse oma võimu näidata. Kes oskab hiljem riigiametis hinnata, kas tasuta kojukannet saavad ikka õiged inimesed, ning kas ei jäeta hätta inimesi, kes seda abi tõeliselt vajavad?