Ükski järgenvatest sõnadest pole öeldud Norras toimunud jubeduse, inimlike kannatuste pisendamiseks.
Juhtkiri: mis on erakordne, mis oluline?
31. juuli 2011, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiski on tegu lääne ühiskonnas õnneks erakordselt haruldase sündmusega. Sel on küll pööraselt suur uudisväärtus, ent peame tervemõistuslike olenditena küsima, kuhu see paigutub üldises kuritegevuse ja ohtude pildis.
Ka erakordsete sündmuste puhul on oluline, et neist õpitaks õigeid asju ning tekkiva hirmufooni varjus ei surutaks meile peale lõppkokkuvõttes kahjulikuks osutuvaid poliitilisi valikuid. Üht või teist liiki kuriteo ohvriks langemise tõenäosus ja inimeste hirm kuritegevuse (sh terrorismi) ees on kaks eri asja. Lihtsustatult: mineviku kuritegude sagedust teatakse ja selle järgi ennustatakse, kui tõenäoline on tulevikus samasuguste sündmuste kordumine.
Samamoodi hindavad kindlustusfirmad erinevate õnnetuste tõenäosust. Autoõnnetus on tõenäolisem kui elu kaotamine lennuõnnetuses. Kõrvalepõikena võib mainida, et siit algab ka ajakirjanduse dilemma: lennuõnnetuse uudisväärtus on alati suurem, ehkki autoõnnetus on palju tõenäolisem oht inimese elule.
Samas pole asjaolu, et inimeste subjektiivsed ohuhinnangud ei lange alati kokku nendega, mida koostavad eriteenistuste spetsialistid, patt, mida saaks pikemalt mõtlemata mis tahes massimeedia süüks panna. Selle taustal on ikkagi inimolemusele tüüpilised «valmis» mõttemudelid, mis enamasti on meile kasuks, ent vahel osutuvad petlikeks.
Näiteks kaldume erandlikele, silmapaistvatele, šokeerivatele sündmustele andma suuremat kaalu, kui neil objektiivselt võttes on. Teisiti öeldes on loomulik ja inimlik tunda hirmu sarimõrvarite ja terroristide ees. Samas on meil kasu faktidele tuginevast teadmisest, et mõlemat tüüpi rünnete ohvriks langemine on rahulikes lääne ühiskondades äärmiselt ebatõenäoline, ehkki võimalik.
Oluline on riigi, konkreetsete asutuste ja kogu ühiskonna võimekus adekvaatselt hakkama saada nii tavaliste kui ka haruldaste ohtudega. Et asutuste juhtimine ning koostöö oleks sel tasemel, et kriisiolukorras reageerimisel ei teki tõrkeid. Lõpuks on ju kopteripilootide «kollektiivpuhkusele laskmine» ning katkine paadimootor taandatav juhtimise kvaliteedile.
Ka meil Eestis tuleb järjekindlalt ehitada turvalist riiki ja ühiskonda ning kindlasti vältida populistlikku rabelemist. Püüdkem viimast ära tunda, kui see mõnele poliitikule liiga ahvatlevaks muutub. Konkreetsetele fotovalikutele keskenduv meediakriitika kipub aga olema absurdihuumorisse kalduv hiirepiuks oluliste küsimuste kõrval.