Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Argo Ideon: katastroofikogemuste rahvuslikud eripärad

Olen viimasel kümnel aastal näinud nelja suurlinna katastroofide järel. Suured vapustused kindlasti ühendavad inimesi ja panevad neid mõtlema sellele, mis on elus tegelikult oluline. Kuid sellise ühistunde eest makstav hind on masendavalt suur, kirjutab ajakirjanik Argo Ideon.
 

Oktoobris 2001 Manhattani lõunatippu jõudes oli esimene aisting lõhn. See oli mingi kirbe aroom. Mitte nagu mõnel tulekahjul, mida olen juhtunud lähedalt nägema Eestis, kus tukid suitsevad ja levitavad harilikku kõrbehaisu. New Yorgi kaksiktornide kunagisel asemel oli iseloomulik terav lõhn, mis tungis ninna ja mille eest ei olnud kusagile pääsu.

Nähtavusse jõudes olid suitsevad varemed muidugi ootuspärane pilt, kuid see, et mõned talad või sõrestikujupid olid ikka veel püsti, jättis mulje millestki masinlikust, mis on toimunud inimese osavõtuta. Ometi ütles mõistus, et see pole ju tõsi, vaid siinsamas on alles kuu aja eest hukkunud tuhanded inimesed.

USAs näis põhiline reaktsioon toimunule olevat patriootlik puhang. Ameerika lipud autodel, Ameerika lipud ehituskraanadel ja akendel. Kahtlemata oli õhus ka leina, kuid võib-olla oli see ühe kuu jooksul juba muundunud teistsugusteks tunneteks. Ise mäletan 9/11 ühe esimese mõttena, et ilmselt kaob lähema öö jooksul mõni Lähis-Ida piirkond maamunalt sootuks, ning kuigi seda niisugusel kujul ei juhtunud, iseloomustavad meeleolusid just president George W. Bushi sõnad, mida laenan Bob Woodwardi raamatust: «Nähtamatu vaenlane on kuulutanud sõja Ühendriikide vastu. Seega, me oleme sõjas.»

Kõikehõlmav patriotism Ameerikas

Ma ei olnud aga Ameerikas mitte otseselt 9/11 pärast, vaid kajastamas peaminister Laari kohtumist asepresident Dick Cheneyga ning Eesti NATO-väljavaateid, seega võisid kõik need suitsevad varemed ja Washingtonis Arlingtoni künkalt nähtud mustav auk Pentagoni külje sees jääda liiga pealiskaudseks muljeks. Üks mõte oli näiteks kahjutunne, et ma ei kasutanud ühel varasemal Ameerikas-käigul ära võimalust uurida New Yorgi maailmakaubanduskeskust lähemalt, sest nüüd on see võimalus igaveseks läinud.

Järgmisena tuli 7/7 Londonis aastal 2005. Pommikärgatused metroos ja bussis käisid neljapäeval, mina jõudsin koos Ekspressi piltnikuga Londonisse pühapäeval ja esimese muljena mäletan kõhedust. Ringiliikumiseks oli ju vaja sõita metroos. Aga pommid olid ka plahvatanud metroos. Midagi ei olnud teha, täpselt samasugune tunne oli ilmselt ümberringi veel miljonitel inimestel – sõidad ja teed näo, et sind üldse ei kõiguta see võimalus, et järgmisel hetkel käib läheduses pauk. Statistika on muidugi sõitjate poolt, nii nagu lennureisidegi puhul, aga ometi vaadati metroovaguneis kaasreisijaid külma kahtlustava pilguga.

Pommikohad ise olid piiratud nõnda nagu Oslo kesklinna valitsuskvartal nüüd. Traataiad, telgid, mille varjus keegi võib-olla hambaharjaga prügist asitõendeid välja puhastas. Victoria jaama juurde tõid paljud inimesed lilli, kuid nii palju kui mul mälus on, hiljem Poolas ja Norras tajutud üleüldist masendust ja leina ma toona justkui ei näinud. Võib-olla oli asi selles, et nn sõda terrorismiga käis juba neljandat aastat, Iraagi sõda oli kestnud juba kaks aastat ja õhustikus domineeris mingisugune arusaam, et toimunu on kas selle tagajärg või osa. Kõige suurem vapustus tundus tookord brittide jaoks hoopis tõdemus, et Londoni terroristid ei olnud mingisugused võõrad sissetungijad nagu New Yorgis, vaid kohapeal üles kasvanud mehed. Mürgiussi oli soojendatud omaenese rinnal.

Ajakirjanduslikult oli aga puht mõne sellise mulje põhjal võimatu teha mingit mõistlikku lugu, sestap ronisime koos fotograaf Vallo Kruuseriga Londoni suurima mošee õuele, et seal inimestega rääkida – ning meid visati sealt väga ruttu välja.

Ometi saime sealsamas lõpuks jutule Briti mosleminõukogu liikme advokaat Abdurahman Jafariga, kes kirjeldas kohalike moslemite kartusi vastureaktsioonide osas – kuidas vägivald võib pöörata inimeste vastu, kes kannavad pearätte või on lihtsalt etniliselt moslemiriikidest pärit. Vägivald võib sünnitada vägivalda ja see ahelreaktsioon on lõpmatu ega pruugi kunagi katkeda – niisuguse muljega tulin pommidejärgsest Londonist tagasi.

Laastav masendus Poolas

Läinud kevadel saabus ühel kaunil laupäevahommikul esialgu uskumatuna tundunud teade, et Poola presidendi lennuk on Katõni mälestustseremooniale sõites alla kukkunud, ja veidi hiljem, et kõik pardal olnud on surnud. Toimetuse reaktsioon oli väga kiire ning juba 24 tundi hiljem Varssavisse jõudnult kogesin, mida tegelikult tähendab kogu rahvust ühendav traagiline sündmus. Võib-olla on asi ka inimeste temperamendis, usukommetes ja harjumustes, aga Poola üldrahvalik lein ja masendus tundus nii kõikehõlmav, et varem anglosaksi maades kogetu taandus selle kõrval. Poola lennuki allakukkumine oli lihtsalt üks traagiline õnnetus, mis tabas riigi juhtkonda – aga võimalik, et sünged mineviku paralleelid, Poola 20. sajandi hoopiski mitte kadestamist väärt ajalugu ja muu säärane tõstsid juhtunu tol hetkel mingiks eriliseks saatuse ebaõigluseks. See ei olnud Ameerika patriotism või brittide külmavereline reageering, vaid laastav masendus, mis ei saanud jätta puutumata ka neid reportereid üle maailma, kes pidid Varssavis seda kõike vahendama. Ning selliseid rahvamasse, mis täitsid Poola pealinna tänavaid hukkunud presidendi põrmu vastuvõtmise ajal, ei ole ma näinud mitte ühegi teise sündmusega seoses – aga siin saab ühe inimese kogemus olla kindlasti ainult liiga piiratud.

Poola tragöödias oli teistsugune aspekt ka see, et siin ei olnud peamine süüdlase otsimine ja karistamine või kellegi tabamine ja väljajuurimine. Vandenõuteooriaid hakati muidugi kohe levitama ning eks vaieldakse praeguseni selle üle, kas süüdi oli piloot, keegi talle kehvades ilmaoludes ebamõistlikke korraldusi jaganu või oli mingi süü ka maapealsetel teenistustel lennujaamas. Kuid see ei domineerinud, inimeste kurbus ei olnud segatud õhus püsiva viha ja nördimusega selliselt, mida võis tunnetada neil päevil Oslos.

Norra terrorirünnakute järgne meeleolu on peas muidugi kõige värskemalt ja seetõttu siin ehk pisendan neidsamu tundeid seoses varasemate traagiliste juhtumitega – kuid Norra puhul on toimunu neljast minu vahetumalt kogetud juhtumist ehk kõige ebareaalsem. Tõsi, lennukid kaksiktornides oli ka väga ebareaalne ning uskumatu. Kuid meil ei ole ühegi neist lennukitest ellujäänu emotsionaalset kirjeldust.

Ebareaalne päev Norras

Sellest, kuidas üks maniakk mööda maalilist väikesaart juulikuisel õhtul noorukeid püssiga jahtis ja süstemaatiliselt maha lasi, on aga ellujäänute liigutavad jutustused, nagu eile Postimehes ilmunud tüdruku oma. Tegemist on riigiga, kus mõnel pool ei keerata kodust lahkudes siiani majauksi lukku. Võib-olla ei oleks me sedavõrd imestanud, kui midagi sarnast oleks juhtunud maailma piirkondades, kus on loodud filmid à la «Battle Royale». Ning mis veel hullem – tuleb välja, et terrorist saigi tegelikult oma eesmärgi täidetud. Kaua ning üksikasjalikult plaanitud hirmsa veretööga tõmbas ta terve maailma fookuse endale ning oma grafomaansetele mõtetele ja vaadetele.

Sellepärast näis juba täiesti ootuspärane, et samal ajal, kui Oslo elanikud tekitasid toomkiriku juurde hukkunute mälestamiseks lillemere, ootasid kilomeeter eemal kohtuhoone juures palju karmimate nägudega inimesed terroristi kohaletoomist. Kuigi turvameetmed olid kõvad, läks mõnel noorukil ikkagi korda saada kahtlusalust transportiva politseiauto juurde väga lähedale, ning seda kära ja hüüdeid, mis siis tekkisid, on domineeriva meeleolu tajumiseks vaja ise kuulda.

Näib, et külmavereliselt lapsi tapnud mees, kes andis politseinike saabudes kiirelt alla ega soovinud sugugi tunda ohvrite saatust ka omal nahal, on vähemalt ühe moraalse karistuse juba saanud – elada edasi, ääretu põlgus ja viha pea kohal. Kuid muidugi võib ka oletada, et sellised teod korda saatnud mehele ei lähe lihtsalt inimeste arvamus ega suhtumine korda, ning küllap leidub ka neid, kes teda pigem mõistavad ja heaks kiidavad.

Mis on aga nelja tragöödia puhul ühendavat? Esiteks, üldrahvalikul leinal ning sellest võrsuval patriotismipuhangul on kindlasti ruumis nähtavad piirid. Ühes linnakvartalis valitseb harras meeleolu, mingi väljak on täidetud küünalde ja lilledega, aga kolm tänavavahet eemal käib juba täiesti tavaline elu. Naerdakse, juuakse tänaval õlut, keegi sirutab möödakäija poole almust küsiva käe. See on nii olnud igal pool. Mitte kusagil ei seisa kõik inimesed järjekorras, et küünlaid panna – aga eks olegi reaktsioonid traagilistele sündmustele sama mitmekesised, kui on inimesed meie ümber.

Teiseks, koos leinamine on väga suur ühendav jõud. Piltlikult öeldes on see inimestele põhjus üksteisel käest kinni võtta, kuigi tavaelus ollakse võib-olla võistlejad. See ühine tunne on midagi vastaspooluse sarnast sellele, kui üheskoos juubeldatakse mingi jalgpallivõidu või poliitilise sündmuse tõttu, nii nagu näiteks Ukraina oranži revolutsiooni haripunktil või kas või sel puhul, et meie kaasmaalased tulid eluga Liibanonist tagasi.
Ja lõpuks jääb tunne, et kusagil maailmas on väga palju kurjust varjul ning keegi on alati järgmine. Paha varitseb võimalust ja otsib väljapääsu. Millisesse riiki tuleb sõita kajastama järgmist üldrahvalikku leina? Ei taha mõeldagi.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    TARKUSEPÄEV
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Välisuudised
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv