Rein Veidemann: Norra veresaun ja infotehnoloogiaajastu

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Mihkel Maripuu

Tõenäoliselt lugematu hulk inimesi on nüüdseks oma arvutitesse alla laadinud end 21. sajandi templirüütliks nimetanud Norra massimõrvari Anders Behring Breiviki «Euroopa iseseisvuse deklaratsiooni» – pooleteise tuhande leheküljelise kompendiumi tsitaatidest, arutlustest, juhenditest ja päevikulaadsest materjalist.

Me võime seda kõlava pealkirjaga, selgelt struktureeritud ja haritud inglise keeles kirjutatud üllitist nimetada uue sajandi «Mein Kampfiks», ristisõja manifestiks, deemonlikuks tekstiks, filipikaks praeguse maailmakorralduse aadressil või hullumeelsuse üliratsionaalseks vormistuseks – milleks iganes –, aga kõigist neist klassifitseeringutest hoopis olulisem on selle teksti määratu levikuvõime, mille tagab meie endi täiesti muutunud seisund – elu infotehnoloogilisel ajastul.

Täpsemalt, selle ajastu alguses, kus toimetulekut ettearvamatute võimaluste ja võimendusega keskkonnas dikteerib pigem demokraatlikule ühiskonnale kohustuslik õigus sõnavabadusele ning vaadete ja tõekspidamiste vabale levitamisele kui seadustesse või kokkulepetesse vormistatud raamistik.

Mainitud tekstistki võib igaüks üksikasjalikult lugeda – nende hulgas süüdimatud teismelised,  uued fanaatikud, testosteroonist pakatavad Kristuse või Muhamedi sõdurid, radikaalsed «rohelised», antiglobalistid, fundamentalistlikud rahvuslased –, kuidas valmistada põlluväetisest pomme, missugustest poodidest saab osta algkomponente, miks on üksiku sõduri tapatalgud efektiivsemad organisatsioonist jne, jne.

Breiviki «deklaratsioon» on järjekordne internetis leviv nihilisti käsiraamat, seda saatanlikum, et meie igapäeva poliitilistest käsitlustest (statistikast, uurimustest ja publitsistikast) ammutatud faktid dramaatilistest muutustest Euroopa demograafilisel, kultuurilisel ja ideoloogilis-religioossel väljal on tõstetud vägivalla vallandamise argumentideks. Vägivalla, mille lõpus ei terenda midagi muud kui kollektiivne endatapp.

Kahele esimesele, multikultuursuse («kultuurilise marksismi») kriitikale ja «Euroopa tulekahjule» pühendatud peatükile järgnev protsessi peatamiseks mõeldud «ennetava sõja» (pre-emtpive War) kuulutus ei jäta vähimatki kahtlust šokirünnakute, sabotaažide ja terroriga algatatava – nagu see Oslos ja Utøyal aset leidiski – sõja totaalses iseloomus. Kui ohvrite hulgas leidus kas või üksainus islami usku tunnistav noor inimene, on lõppematu veritasu kindlustatud.

Me ei tea veel kõiki motiive peale selle, mida mõrvar oma kaitsja vahendusel – õudne mõelda, et isegi niisuguses olukorras tuleb kedagi kaitsta! – on öelnud: tema õilis kavatsus päästa Euroopat revolutsiooni abil nõudvatki ohvreid. Terror oma rahvus- ja ühiskonnakaaslaste ning valitsuse vastu olevat selle näitlik õppetund.

Kes aga ütleb nüüd, et kusagil lähikonnas, ultraparempoolsetes kampades ei võeta seda üleskutsena uueks ristisõjaks? Ja mida ütlevad Ülimat Olendit kummardavad vabamüürlased, kelle ordusse näib Breivik pühitsetud olevat?

Isegi kui üleskutsuja osutub maniakiks, elab tema tekst internetis oma elu ja eritab vihkamise vingu kui paokil kaanega Pandora laegas oma koletut sisu. Me ei saa seda peatada. Tehniliselt oleks ehk isegi võimalik jälgida Breiviki traktaadi liikumisi ning neutraliseerida seda rakendada püüdvaid isikuid või gruppe. Aga hirm ju jääb, et virtuaalsesse keskkonda poetatud seemnest kasvab verine tõelus, mida ei saa diliitida ega restartida.

Kas tunnistada jõuetut nõutust? Meiegi veebiportaalidest võib leida ekshibitsionismi,  lausvihkamist, neima ja verbaalset vägivalda. Olen anonüümseid online-kommentaariume juba mõnda aega tagasi nimetanud tavalise fašismi taimelavaks.

Küllap leidub «Breiviki deklaratsioonilegi» hulk laikijaid. Utøya veresaunast pääsenud süüdistasid meediat künismis, sest reporterid jahtisid mobiiltelefonidele helistades nende tundeid ka siis, kui põgenejad end tapja eest peitsid. Aga seesama meeletust ellujäämiskonkurentsist sandistatud «klikimeedia» on tahes-tahtmata haaratud Pandora laeka põrguringi.

Mis saab edasi? Kas see massimõrv oli kivike laviini vallandumiseks? Või hajub ühe mehe amokijooks üleüldises infopadrikus, nagu kümned ja sajad teisedki katastroofid? Müütiline Pandora laegas sisaldas ka lootust – petlikku küll, kuid siiski lohutust vallandatud hädas ja viletsuses. Kas leiame selle lootuse üles?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles