Ei ole lõpuni kindel, mis vapustas maailma reedel aset leidnud Norra valitsuskvartali plahvatuse ja sellele järgnenud veresauna puhul enam: kas see, et kurjus ja sallimatus oli taas leidnud kümneid ja kümneid süütuid ohvreid, või see, et kurjus ei olnud pärit teisest kultuurist, vaid siitsamast, meie endi keskelt.
Norra elab leinas ja temaga koos leinab ka kogu läänemaailm. Vähemalt 91 hukkunud inimese lähedaste jaoks kahvatub küsimus, kes päästikule vajutas, selle valu ees, mida nad tunnevad kaotatud laste pärast. Kuid näib, et läänemaailm laiemalt oli pigem valmis tunnistama väljaspoolse, «võõra» vaenuliku jõu sekkumist, mitte sellise, millele oleme näo andnud meie ise.
Esimesi oletusi, mis nägid vastutavana islamistlikku rühmitust Ansar al-Jihad al-Alami – mis, ilmselt erinevatel põhjustel, oli ka varmas tegu oma kontole kandma –, asendas õige pea teadmine, et toimunu põhjuseid ei saa otsida mitte multikultuursest ühiskonnast ja demokraatlikust sallivusest, vaid probleem on neis, kellele multikultuursus ise on probleemiks.
Kuid lähemalt vaadates on need kaks sarnased ja üksteist tingivad probleemid. Kas võime olla kindlad, et paremäärmuslased ei käsitlenud Bushi tõotust «pidada jahti» 9/11 sündmuse põhjustajatele ja Obama kättemaksuretoorikast kantud võidukõnet Osama bin Ladeni kohtuta tapmise puhul kaudselt ka loana omakohut korraldada?
Siinkohal ei saa muidu, kui tuleb tunnustada Norra peaministri Jens Stoltenbergi reaktsiooni toimunule. Vahetult pärast kurbi sündmusi, kui veel ei olnud selge, kes on toimunu taga, sõnastas ta pressikonverentsil seisukoha, mille üle võib uhkust tunda iga end euroopaliku kultuuri osaks arvav inimene: Norra vastus vägivallale on veel rohkem demokraatiat.
Erinevalt Ameerika vastusest, mida saab tõlgendada vaid kui kättemaksu, jääb Euroopa selleks, mille seeme on siin olnud juba 2500 aastat: demokraatlikke väärtusi kõige kõrgemaks pidavaks koosluseks.
Üks 20. sajandi tuntumaid teisesuse-mõtestajaid Emmanuel Levinas kirjutas 60ndatel, et lääne tsivilisatsioon pole tundnud eales suuremat hirmu kui hirm võõra ees. See ravimatu allergia, mille kolded taas siin-seal lahvatavad, lämmatab lääne kultuuri omaenda sallimatusesse.
Levinas tõdes, et allergia on ravimatu. Jens Stoltenbergi sõnad, mis kutsusid üles hoolimata kõigest lähtuma demokraatlikest tõekspidamistest, annavad lootust, et oleme kultuurina võimelised terveks saama. Andku Norras toimunu meile selleks jõudu ja mõistust.