Ahto Lobjakas: omadele võõras

Lihtne on süüdistada Vene mõju selles, et Austrial kulus vähem kui ööpäev heitmaks kõrvale Leedu üle Euroopa kehtiv käsk vahistada kunagine Nõukogude eriväelane Golovatov, süüdistatuna 14 inimese mõrvas 1991. aasta jaanuaris. See mõju on muidugi olemas: poliitiline, diplomaatiline, majanduslik. Ta ei ole mitte ainult otsene, vaid võimendub läbi Berliini, Brüsseli, Pariisi. Kuid see mõju on teisejärguline.

Vaid veidi keerulisem on toimunus näha erinevat lähiajaloolist kogemust. Erinevalt Leedust jäi Punaarmee okupeeritud Austria iseseisvaks, ehkki neutraalseks. Euroopa Liiduga ühines Austria vaid üheksa aastat enne Leedut, aga seda hoopis teisest poliitilisest traditsioonist.

Traditsioonist, milles kõige tähtsam on leppimine ja selle ootamine, katkematu kannatusega. Nagu Hispaanias, kus nüüd, 36 aastat pärast Franco surma kaalutakse esimest korda diktaatori gigantse memoriaali ümberpühendamist.

Traditsioonist, mille viimase poolsajandi madalpunkt olid Balkani sõjad.
Kõik see mängib oma rolli, aga see roll poleks võimalik, kui Austria ja Leedu asuksid tsivilisatsiooniliselt samas ajas ja ruumis, oleksid üksteisele «omad». Seda nad ei ole, ükskõik kui palju poliitikud ka vastupidist korrutaks.

Austria ja Leedu – aga samavõrra Eesti ja Saksamaa või Läti ja Suurbritannia – elavad eri ajastutes. Ühe liimiks on rituaalne, ringi käiv mälu (laenates vabalt Mircea Eliadelt), milles minevik on lahutamatu osa tänapäevast. Ürgselt tõuseb kõik minevikust, et sinna lõpuks tagasi langeda. Teise mälu on minevikust äratõukuv, lineaarne, ettepoole vaatav, progresseeruv.

Ajastuid on püütud sünkroniseerida mitut moodi. Kesk-Euroopa «kultuuripoliitikud» püüdsid väärtuseid ajaloost lahutada. Vaclav Havel otsis Euroopa juuri moraalsest aluspinnast. Milan Kundera essee Kesk-Euroopa tragöödiast võib üks-üheselt üle kanda Leedule, mis Golovatovi ja temasarnaste poolt maha tallatud väärtusi kaitstes kaitseb Euroopa identiteeti.

Tõelise Euroopa paradoksina pole Austrial (ega Euroopal) oma identiteedi kaitsmiseks midagi teha. Ta on Euroopa ja jääb selleks. Austria jaoks, erinevalt Leedust (või Eestist) ei ole Euroopa mitte valik, mida tuleb kinnitada ja meenutada, vaid privileeg. Selle unustamine ei muuda midagi – seni vähemalt.

Sama paradoksi võib sõnastada teisiti. Hitler ja Napoleon olid eurooplased. Mladic (ja Golovatov) ei olnud – ehkki võinuks olla.

Havel, Kundera ja Meri olid kõik eurooplased, kuid ikka isikliku valikuna. Nende valikuid respekteeriti läänes, kuid nad olid reeglit kinnitavad erandid. Vahe-Euroopa jääb hea-ilma-Euroopaks.