/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Uudis eestlaste vabastamisest kaugel Liibanonis levis kulutulena üle Eesti. Palju õnne terve nahaga pääsenuile ja nende lähedastele, palju õnne igaühele, kes kaasmaalaste saatusest iga sõnumikildu ligi neli kuud kinni püüdsid! Usun, et külmaks ei jätnud see Eesti jaoks enneolematu lugu kedagi.
Küllap oli piisavalt ka neid, kes oma igapäevase eluga kimpus olles tundsid, et tundmatute meeste ja nende perede lugu neid ei puuduta, et selline mööda ilma rändamine on nagunii rikaste ja väljavalitute jaoks ning ennast nendega seostada oli sisuliselt võimatu.
Pigem siiski on aastal 2011 meist suuremal osal keegi vähemalt noorte sugulaste seas, kes maailmas õppimas, töötamas või kogemusi püüdmas ja selleks ei pea sugugi püstirikas olema. Piisab uudishimust ja pealehakkamisest. Pealegi – igaühega võib isegi kodutanumal liikudes juhtuda uskumatuid ootamatusi. Selles mõttes pole ju vahet.
Seitsme mehe pääsemine on ime ja millelegi niisugusele kaasaelamine on ka täiesti kõrvaliste jaoks erakordne sündmus. Veidi õnne ja imet on igaühe jaoks kusagil ootamas – umbes sellist tunnet võiks viimased päevad igale eestimaalasele sisendada. Anda lootust, et kas või loteriivõit võib igaüht oodata.
Selle kõige pärast on hirmus oluline, et seitse üliõnnelikku meest meiega võimalikult palju oma kogemustest jagaksid. Eesti on paradiis, kinnitasid nad peaaegu esimeste lausetena, kui taas pilvise kodumaa pinnale astusid. Küllap nemad nüüd juba teavad, mida räägivad. Kuulame ja usume neid!
Seitsme mehe lood räägivad aga pantvangikriisist vaid ühte poolt – kuidas oli elada koos teisest kultuurist vangistajatega kitsas ruumis 114 päeva külg külje kõrval. Loo teine pool, miks neid varakevadel rööviti ja pikalt kinni hoiti, hakkab ilmselt hargnema hoopis aeglasemalt.
Me ei tea sellest midagi. Kes tõmbas neid niite, kes saatis röövlid teele seitset põhjamaa ratturit rammima ning automaaditoru ees pimedasse kaubikusse lükkama? Selle loo selginemine aitaks maailmapuslet jälle pisut rohkem kokku panna ning mõista tundmata maailma toimimist.
Kindlasti ei ava salateenistused oma tegevuse mustrit – ei tahagi kõike teada, sest vastasel juhul ei oleks nad oma ülesannete kõrgusel. Paljugi võib selguda, kui röövlid kohtu ette astuvad. Kui astuvad.
Tahaks loota, et Eesti ametnikud ei jää kevadsuvisel erikursusel – mida rahvusvaheline koostöö kindlasti oli – nüüd poolele teele.
Õppima peaks ka seda, et kõike ei pea sugugi riigisaladuseks kuulutama, sest rahval, kes neid on volitanud enda eest seisma, on moraalne õigus võimalikult palju teada saada. Muidu võib õnnetunne asenduda taas lootusetu pettumusega, et meid ei peeta millekski.