Iraagi missiooni lepingus varitsevad ohud
Juhtkiri: õiguslik turvalisus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, kes on Mirvat Ahmed Younis, mäletavad Eestis vähesed. Ometi oli just see Araabia Ühendemiraatide egiptlannast korrakaitsja 2006. aasta kevadel avalikkuses suurt tähelepanu äratanud uudise keskmes. Missioonilt naasnud Eesti rahuvalvaja Andrei Korol, keda süüdistati naispolitseiniku ahistamises ja alkoholi tarbimises ning kelle islamikohus ka süüdi mõistis, sai kohalikult emiirilt armu. Ja pääses nii muu hulgas kepihoopidest – meie tavade järgi üsna kurioossest karistusviisist.
Eesti kaitseväelased viibivad missioonil hoopis teistsuguses õigusruumis, kus avaliku korra rikkumised ja ka karistused on sootuks teistsugused kui meil Euroopas tavaks. Ning kui lähiajal sõlmitakse suurima tõenäosusega uus leping, mille alusel jätkavad Eesti sõdurid missiooni Iraagis – siis juba selle riigi kontrolli all –, tuleks seda sõlmides lähtuda kindlasti sellest, et meestele oleks tagatud ka õiguslik turvalisus.
Teadupärast on Iraak on avaldanud soovi, et ÜRO mandaadi lõppedes sõlmitaks eraldi vägede staatuse lepped – teiste seas loodetakse ka Eesti missiooni jätkumist. Niinimetatud SOFA-leping, mis peaks siduma riigis viibivad võõrväed kindlamate kokkulepetega, on viimastel kuudel leidnud eriti Ühendriikides laialdast vastukaja.
Nimelt tahaks Iraak laiemaid õigusi, et vajadusel sõdurite üle kohut mõista. Mõlemapoolse lepingupunktide tingimisega on seostatud nii välja käidud USA üksuste Iraagist väljaviimise daatum – 2011. aasta lõpp – kui ka eelseisev Valge Maja peremehe vahetumine.
Eesti kaitseministeerium räägib, et meie leping hakkab sõltuma ameeriklaste omast – seni polevat alust, millele toetuda. Alus aluseks, aga pea ees tulle tormata pole mõtet. Olgugi et erinevate võimalike lahenduste üle spekuleerida ei taheta, peaks olema sajaprotsendiliselt tagatud, et seejuures lähtutakse Eesti või vähemalt Euroopa õigusest, mitte islamiseadustest. Ja kuidas olekski näiteks võimalik Eesti kodanikku surma mõista, kui meil seadus surmanuhtlust karistusviisina ette ei näe?
Loomulikult võivad Eesti kodanikud sattuda riikidesse, kus kehtib surmanuhtlus, kuid praegu on tegemist sõjaväelaste ja läbirääkimistega ehk siis olukorraga, et surmanuhtlus pole meile ilmtingimata ette antud suurus.
Muidugi võiksime eeldada, et meie kaitseväelased on alati ja igal pool lausa eeskujulikult seaduskuulekad, ning kindlasti nad seda enamasti ongi. Kuid võõras ja pingelises keskkonnas võib libastumine olla mitte tahtlik, vaid pigem inimlik eksitus. Sealses kultuuris ei pruugita seda aga nii mõista.