Naftahinna langemine võib Venemaad ajutiselt mõjutada, kuid endine võim taastub, kui ei arendata uusi energiaallikaid, kirjutab Londoni City ülikooli õigusteaduskonna professor Alan Riley.
Alan Riley: energiast pakatav karu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned külma sõja vaimu kandjad võivad tunda heameelt, kui näevad, kuidas naftahind aina langeb ja kipub jõudma 50 dollarini barreli eest. Nad mõtlevad otsekohe sellele, et kahanev naftahind õõnestab Venemaa võimu. Tegelikult pole asi nii lihtne.
Venemaa on loonud võimsa, peaaegu 500 miljardi dollarilise rahvusvahelise reservfondi, mis kaitseb teda üsna suurel määral naftahinna langemise eest. Siiski võib kahanev naftahind ühes krediidivõimaluste kärbumisega tuua kaasa kokkuleplikuma Venemaa, kes on rohkem valmis järgima rahvusvahelisi kohustusi, näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni ja energiahartat.
Veel mõne kuu eest oli naftahind 147 dollarit barreli eest.
USA valimispäeval, 4. novembril, oli Brenti toornafta hind napilt üle 65 dollari barreli eest. Tõenäosus, et ülemaailmne majanduslangus vähendab naftanõudlust, seab naftahinna tohutu surve alla ja see võib ka edasi langeda. Naftatootjate kartellil OPEC on väga raske hinda toodangut vähendades stabiliseerida.
Kui vaadata ajalukku, siis on OPEC olnud hinnalanguse tingimustes alati raskustes ja kartelli liikmetel on olnud päris keeruline toodangu vähendamises kokku leppida. Tegelikult üritavad tootjad igati vältida kindla hinna kehtestamist, et saada rohkem tulu nafta müümisest kokkulepitud hinnast madalama hinnaga.
Praegusel juhul soodustab seda ka see, et mõned kartelli kuuluvad suurtootjad, näiteks Venezuela, ning ka kartellivälised suurtootjad, näiteks Venemaa, on oma eelarves arvestanud kehtivast märksa kõrgema naftahinnaga. Seepärast on nad valmis ettenähtud tulu saamiseks naftat võimsalt ka edasi tootma, mis omakorda surub hinda veelgi alla.
Tegelikult langeski mõne päeva eest, kui OPEC leppis kokku tootmise kärpimise, naftahind lääne suurematel turgudel aina edasi, mis andis märku, et keegi ei usu kuigivõrd OPECi võimesse kehtestada kindel naftahind.
Esmapilgul võib naftahinna nii järsk langemine tunduda Venemaale suure ohuna. Viimase kümnendi «putinlik õitseng» on tuginenud just kõrgele naftahinnale. Ohutunnet süvendab tõsiasi, et pea kõigis pikaajalistes lepingutes, mille alusel Venemaa varustab maagaasiga Euroopa Liitu ning millest Gazprom saab kaks kolmandikku tulust, on gaasihind seotud naftahinnaga.
Asja muudab veel hullemaks see, et sama üleilmne langus, mis on kärpinud naftanõudlust, on kärpinud Venemaa teiste ekspordiartiklite, nimelt kivisöe, metallide ja puidu nõudlust, lüües sel moel alla ka nende hinda. Koos nafta ja gaasiga moodustavad need 80 protsenti Venemaa ekspordist.
Siiski tasub meeles pidada, et Venemaa on loonud märkimisväärse suurusega reservi, mis peab teda kaitsma majandusliku olukorra halvenemisel. Venemaa rahvusvahelised reservid ulatuvad 487 miljardi dollarini ning reservfondi ja rahvusliku heaolu fondi maht on vastavalt ligikaudu 125 ja 32 miljardit dollarit. Need on väga olulised reservid, mis aitavad Venemaal üle elada mõõduka üleilmse languse.
See ei tähenda muidugi, nagu ei avaldaks madal naftahind Venemaale mingisugust survet. Putini-aastatel on kasvanud riiklikud kulutused ning võetud märkimisväärseid pikaajalisi rahalisi kohustusi, näiteks pensionide, infrastruktuuri ja sõjaliste kulude osas. Madal naftahind seab eelarve tugeva surve alla, kui neid kohustusi ka täita soovitakse.
Ja mis veel halvem – krediidivõimaluste kärbumise tõttu on pidanud sekkuma Venemaa Föderatsioon, et päästa panku ja ettevõtteid ning kaitsta rubla. Seepärast vähenesid rahvusvahelised reservid ainuüksi oktoobris 78 miljardi dollari võrra, olles praegu 487 miljardit dollarit.
Kui arvestada eelarvenõudeid ja vajadust päästa pangad, ei jagu isegi Venemaa märkimisväärsetest reservidest suuremate projektide tarbeks, näiteks Venemaa energia arendamiseks ja uute gaasiväljade hõlvamiseks. Nii on väga usutav, et madal naftahind ja krediidivõimaluste kärbumine sunnib Venemaad pakkuma soodsamaid võimalusi, et lääne investeeringuid kohale meelitada. On väga usutav, et investeeringute huvides kohustub Venemaa täielikult täitma energiahartas ette nähtud investeeringute kaitse reegleid.
Et Venemaal on vähem raha oma mõju tugevdamiseks Euroopas, võib ta samuti märksa enam järgida Euroopas omaks võetud mängureegleid, näiteks täites palju täpsemalt kohustusi, mida seab Euroopa inimõiguste konventsioon.
Venemaa käitumise muutumine on tõenäoliselt siiski vaid ajutine. Põhjuseks see, et naftaturul valitsevad tänu Hiina potentsiaalsele nõudlusele väga head eeldused hinna tõusmiseks vähemalt 100 dollarini barreli eest. Kuni majanduslangus nõudlust vähendab, seni on ka Venemaa rahaline jõud piiratud. Kui langus lõpeb, hakkab naftahind taas tõusma ning ühes sellega Vene energiavõim.
Venemaa ees seisab kaks suuremat ohtu. Esiteks võib Venemaa juhul, kui langus ei ole mõõdukas, vaid märksa tõsisem, oma reservid ammendada enne seda, kui kõrge naftahind ta taas välja aitaks. Teiseks on USA presidendiks valitud Barack Obama valmis täitma oma lubaduse tagada Ühendriikide energiasõltumatus.
Kõige suurem oht valitseb siis, kui teoks saab nii esimene kui selle järel ka teine võimalus. See tähendab, kui USA suudab pika majanduslanguse ajal alternatiivenergia tehnoloogia vallas nii jõuliselt edasi liikuda, et suudab seada naftahinnale tehnoloogilise tõkke (naftaturg on sunnitud reageerima uue tehnoloogia tõttu vähenenud nõudlusele) ja hind ei hakkagi enam tõusma.
Venemaa võib raskused üle elada ja olla mõnda aega leplikum, aga kui langus ei ole just tõsine ja maailm ei lähe üle uuele energiatehnoloogiale, on väga usutav, et mõne aja pärast seisame taas silmitsi energiast pakatava karuga.