Arved Breidaks: teel omavalitsustevaba Eesti poole

Arved Breidaks
, ajakirjanik, Eesti kodanikuajakirjanduse selts
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arved Breidaks
Arved Breidaks Foto: Erakogu

Maamaksu osaline kaotamine oli järjekordne kivi, mille valitsusliit omavalitsuste sõltumatuse vundamendist lahti kangutas. Järjest lähemale nihkub aeg, mil tuleb küsida, kas omavalitsused suudavad olla iseseisvad, nagu sätestab põhiseadus, või tuleks konstitutsioon selle peatüki osas ümber kirjutada?


Emotsionaalse parlamendivaidluse tulemusel jäi õhku üks oluline küsimus: kuidas kompenseerib riik omavalitsustele maamaksu osalise kaotamise tõttu laekumata jääva sissetuleku, mida on hinnanguliselt 17 miljonit eurot aastas? Puudujäägi katmiseks on valitsusliidu poolelt välja öeldud kaks võimalust: riik tõstab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära või suurendab riigieelarvest makstavaid eraldisi valdade ja linnade eelarve toetuseks.

Väidan, et mõlemal juhul väheneb omavalitsuste otsustusvabadus. Maamaks on küll riigi koormis, kuid maa maksustamise protsendi ehk maamaksu suuruse määramine on olnud omavalitsuste pädevuses, nagu ka õigus omal äranägemisel inimesi maksust vabastada.

Neid võimalusi on laialt kasutatud. Näiteks on enamik omavalitsusi represseeritud ja pensionärid kodualuse maa maksu tasumisest osaliselt või täielikult vabastanud. Kolm Eesti valda andis vastava maksuvabastuse tänavu kõigile oma püsielanikele, kes suvatsesid asjakohase avalduse kirjutada.

Alates 2013. aastast see otsustusvabadus kaob ja sellega kaob ka järjekordne tükk omavalitsuste mõttekusest. Raha makstakse valdadele-linnadele tõenäoliselt küll välja, kuid kaotatud otsustusõigust see ei kompenseeri.

Kui valitsusliit eelistab suurendada omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära, nagu on ette pannud IRL, siis ei suurenda see kuidagi valdade ja linnade iseseisvust, sest omavalitsustel ei ole õigust ise oma tulumaksuosa suurust muuta. See on keskvalitsuse pärusmaa, kes 2009. aastal tõestas, et vajadusel võib ta omavalitsustele minevat osa vähendada.

Kui valitsus otsustab maamaksu kompenseerimiseks maksta omavalitsustele raha välja tasandusfondi suurendamise kaudu, on omavalitsused samuti otsustamisest eemale jäetud. Jah, omavalitsused ja valitsus räägivad riigieelarve eraldiste üle igal aastal läbi, kuid üldjuhul jäävad omavalitsuste olulised nõudmised täitmata ning toimivat survemehhanismi valdadel ja linnadel kasutada pole. Nii või teisiti vähendab valitsusliit omavalitsuste iseseisvat maksutulu, suurendades valitsuse kontrolli nende tulude üle. See tähendab otseselt omavalitsuste iseseisvuse kärpimist, sest kui sul pole isiklikku raha, siis sa pole ka iseseisev.

Maamaksuga toimunu ei ole üksikjuhtum. Masu-aastatel vähendas valitsus omavalitsustele laekuva tulumaksu osaprotsenti ja riigieelarvelisi eraldisi, ilma et omavalitsustel olnuks mingit kaasarääkimisõigust. Ühepoolset otsustamist sai valitsus põhjendada erakorralise olukorraga riigi rahanduses.

Seevastu kohalike maksude seaduse muutmine mullu, millega tühistati omavalitsuste varasem õigus kehtestada kohaliku maksuna müügimaks ja paadimaks, ei olnud tingitud erakorralisest olukorrast, vaid keskvalitsuse soovist omavalitsustele, eeskätt Tallinnale, koht kätte näidata.

Hariduses on riik võtnud suuna gümnaasiumihariduse riigistamise poole, mis toimub omavalitsuste endi heakskiidul. Kuigi omavalitsused vabanevad gümnaasiumi riigile üle andes tülikast kohustusest, aga ka õigusest oma hariduselu korraldada. Siinjuures on paslik märkida, et enamikul omavalitsustest moodustavad hariduskulud poole eelarvest. Järk-järgult jõuavad omavalitsused selleni, et nende eelarve koosneb peamisel määral riigi sihtsuunitlusega eraldatud rahast. Kas sellisel juhul saab enam rääkida omavalitsustest või tuleks nad ümber nimetada valitsuse kohalikeks teenindusbüroodeks? Milleks sellisel juhul kohalikud volikogud?

Õigustatult tekib vastuküsimus: kas Eesti-suuruses riigis ongi mõttekas lubada olukorda, kus igal pisikesel omavalitsusel on õigus muuta volikogu otsusega tulumaksu suurust, maamaksu määra, kehtestada oma käibemaks (müügimaks) jne? Lõpuks on meil sedavõrd suur maksusegadus, millest keegi õieti sotti ei saa.

Kunagi oli igal omavalitsusel õigus otsustada, millistel kellaaegadel tema territooriumil alkoholiga kaubeldakse. See tekitas palju nurinat, sest tõi kaasa öise alkoholiturismi. Omavalitsusi võrreldi väikeste vürstiriikidega, kus igal pool kehtivad eri seadused, kuni riik kehtestas üldise öise ja varahommikuse müügikeelu, mis erisused kaotas.

Kas muude asjadega peaks toimima samamoodi? Kas Eestis peaksid kõikjal kehtima ühesed, riiklikult, keskusest paika pandud reeglid või on kuskil ruumi ka kohalikuks initsiatiiviks ja erisusteks? Volikogusid, kus vaieldakse üksnes koerte-kasside pidamise korra ja lubatud muru kõrguse üle, pole otstarbekas iga nelja aasta tagant valida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles