Dominique Strauss-Kahni sarvede tagant paistavad ühe teise Straussi kõrvad, kirjutab ühte viimase aja kõmulisemasse skandaali süüvinud kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: kahe peaga Strauss
8. juuli 2011, 14:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Claude Lévi-Strauss võib olla oma aja ära elanud akadeemilises antropoloogias, aga tema Lõuna-Ameerika metslastest inspireeritud mõttetööl on kokkupuutepunkte üleilmastumise varjukülgedega.
Kõiksugu jälgimis- ja sihtimisvahendid on viimase kuu jooksul pildunud ragisedes polte ja mutreid, püüdes jälgida ja jäädvustada Dominique Strauss-Kahni meteoorilist langust ja seni ballistilist (st atmosfääri tagasilangemise võimalusega) tõusu. DSK trajektoori täpselt tabada vaevalt kellelgi õnnestus, sedavõrd ennustamatu on olnud sündmuste kulg.
Ühel hetkel ei saanuks midagi olla selgem. Naistemehe renomeega rahvusvahelise rahafondi juht tegi New Yorgis kaamerate ees «pätikäiku» (nn perp walk) kui nurgast tabatud rott, silmad vilamas teravajoonelises habemetüükas näos, raamiks lipsuta, lahtirebitud pluusikrae.
Kõik, kes vähegi viitsisid teada, teadsid, et DSK tabati põgenemiskatsel Prantsusmaale (kuhu mujale?) pärast sugulise kire vägivaldset rahuldamist mustanahalise immigrandist hotelliteenijaga, kelle kuupalk tõenäoliselt jäi alla sviidi 3000-dollarilisele öömaksumusele. Shakespeare’i-vääriline lugu.
President Nicolas Sarkozy ohtlikemast rivaalist oli üleöö saanud kriminaal, kelle silmside päikesega pidi kümmekonna järgneva aasta jooksul piirnema vanglahooviga.
Kuni saabus järgmine hetk. Piltidega DSKst pärast koduarestist vallapääsemist, pilk sähvimas triumfaalset õige-mees-olu, abikaasa käevangus. Kõik, kes vähegi teada viitsisid, teadsid, et kohtuasi tema vastu ei pea vett.
Hotelliteenija karakter (üha olulisem mõiste meie demokraatlikul üksteise üle kohtumõistmise ajastul) osutus veel halvemaks kui DSK oma. Teda ei saanud usaldada – asjaolu, mil USA vandemeestekohtu-süsteemis on hävitav tähendus. (Prantsusmaal, kus kohut mõistnuks kohtunike kolleegium, samas tingimata mitte).
Prantsuse sotsialistid pikendasid presidendikandidaatide registreerimise tähtaega, haistes võimalust, et süüasjast DSK vastu 18. juulil üldse loobutakse.
Sotsialistidest võib aru saada, DSK on nende reaalseim šanss saada Sarkozy vastu teise vooru, vastasel juhul tuleks neil seal ilmselt hingenärvutavalt teist korda kümne aasta jooksul hääletada paremkandidaadi poolt paremäärmuslasest Le Peni vastu. Teisalt pole nüüd taas võimatu, et DSK saab Prantsusmaa järgmiseks presidendiks, keda tuleb aja jooksul kätelda Obamal. Ja miks mitte ka Ilvesel. Või Tarandil.
Kahe kaamerasse püütud ajahetke vahel on tunda pidurite ja tagurpidipedaalimise lõhna. Trajektooride muutus vallandas kaskaadidena vaatepunktide muutusi, eelduste revideerimist, väärtuste ümberreastamist. Valgusvihk, millesse püüti tarretada DSKd, on selle protsessi käigus hüplikult liikunud üle ümbritseva põõsaaluse, millest miljonid silmapaarid teda piiluvad.
Põõsaalust, mis on asendamas metsa puude taga privatiseeritud usu ja arvamuse maailmas. «Võsa» – inglise keeli bush –, mis seni ümbritseb vabamas kõnepruugis tsivilisatsiooni maailma metsikumates paikades. See on aga juba ühe teise Straussi territoorium.
Claude Lévi-Strauss, samuti juudi päritolu, samuti osa oma elust New Yorgis veetnud, on tänini Prantsusmaa tuntuim antropoloog, kes tegi endale nime algeliste kultuuride uurimise ja nendest mõtlemisega. CLSi edendatud strukturalism – oma eeldusega, et inimese suhet olevaga vahendavad mõistelised struktuurid, mille üle tal endal puudub lõplik kontroll – võib tänaseks olla moest ära vajunud.
Tema tähelepanekutel metsiku ja n-ö tsiviliseeritud maailma suhete kohta samas on oma aktuaalsus meie järjest enam tribaliseeruvas, metsistuvas maailmas. (Ladina tribus’e otsene vaste oleks hõim, aga «hõimlus» ja sellest tuletatu manavad silme ette tähendusvõrgustiku, millel on juures liialt kodusoe maik.).
Raamatus «Metsik mõtlemine» («La Pensée sauvage», 1962) kirjeldab CLS metslast «nokitsejana», kes oma suletud maailmas peab kõik looma käe-jala juures olevast. Metslasele vastandub ratsionaalteaduslik «insener», kelle teoreetilised teadmised avavad tee uute materjalide ja tööriistadeni.
DSK juhtum lubab tõdeda, et sellal kui nokitsemist Brasiilias ja mujal koos elukeskkonnaga aktiivselt välja juuritakse, on mõtteviis võtnud juured alla arenenud maailma südames. Üleilmselt 24 tundi päevas infole ligi pääsev avalikkus on aegamisi sulgumas kaleidoskoopilise kiirusega vahelduva materjali maailma. Arvamuse dikteerib üha enam see, mis on käe-jala juures, ja üha vähem see, millisele kohale asetub materjal seisvas suures pildis.
Selles maailmas on üha vähem kohta nende jaoks, kes DSK vahistamisel pidanuks esmatähtsaks süütuse presumptsiooni ja õiglast kohtupidamist (üks aja vaimu väljakutseid olnuks DSK-uudistest puutumata 12 vandemehe leidmine). Samavõrra kitsas on neil, kes loodavad õigust ja õiglust hotelliteenijale (tõsi, DSKd ootab Prantsusmaal süüdistus varasemas vägistamiskatses, kuid ka see protsess on juba ette lootusetult politiseeritud).
Vabaneva ruumi täidab neotribalism – või pigem totemism. Avalikud arvajad üle kogu maailma kogunevad hõimudesse väliselt ratsionaalsete tootemite all, mil aga on järjest vähem pistmist «insenerimaailma» suhestatud väärtuste ja voorustega – nende seas õiglus, ausus ja inimväärikus. On naiste tootemid, meeste tootemid, poliitikute tootemid, USA tootem, anti-USA tootem, Euroopa tootem jpms. Mis tõuseb ja selgub, pole mitte tõde, vaid mulje.
Instinkt millegi kõrgema või ülema järele pole kadunud, aga erinevalt vanadest aegadest ei vahenda seda mitte usk, traditsioon või teadus, vaid avalik arvamus. Veenjaid aga on nii palju kui veendumusi ja veendavaid. Määravad on arvajate üha juhuslikumad koalitsioonid – flash mobs, tulvamassid, kohandades veidi meelevaldset ingliskeelset mõistestikku.
Mida arvab sellest kõigest DSK? Nädalavahetusel nähti teda naisega söömas heas restoranis, menüüs naaberlaudadest lahkelt pärit info järgi trühvlipasta, saateks 116-dollariline pudel punast veini. CLSi keeles intiimne valik (keedetud roog) aristokraatliku hõnguga (trühvlid kui maa-and). Igas keeles rafineeritud trääsa näitamine üleilmastumise lipulaevale USA-le – kardetavasti küll enam instinktiivne kui ratsionaalne.