Armastuse või hoolimise puudumise pärast kedagi süüdi mõista ei saa. Küll saab seda teha – vähemalt seaduse järgi – oma kohustuste täitmata jätmise eest. Ometi on aga veel siiani perest lahus elavalt vanemalt elatist kätte saada väga keeruline, aastatepikkune ja rohkete alandustega sillutatud tee.
Seda isegi siis, kui lapse teine vanem on Eestis. Mitu korda keerulisem on kogu protsess siis, kui vanem elab Eestist eemal. Ja selliseid peresid on üha enam.
Juunis jõustunud Euroopa Liidu määruse järgi peab Eesti riik hädas üksikvanematele ja lastele appi tulema ning ükskõik millisest Euroopa riigist jooksus vanema üles leidma ja raha välja nõudma. Selleks tuleb lapsevanemail pöörduda justiitsministeeriumi rahvusvahelise justiitskoostöö talituse poole.
Kuid süsteem peab toimima mitte ainult riikide vahel, vaid ka Eesti-siseselt. Töötustaatuse ja vaesuse piiril, ise vaevalt ots otsaga kokku tulemise kattevarju taha peidetud ükskõiksuse jättis mõni aeg tagasi vabandusteta uuring, mis paljastas hämmastava tõsiasja: elatusraha jätab perest eraldi elav vanem maksmata mitu korda sagedamini kui auto liisingumakse. Vaesus, sõnades väljendatu, sai hoopis teise ja tumedama varjundi: kroonilise hoolimatuse oma.
Üle kümnendiku kõigist Eesti lastest kasvab vaid ühe vanemaga. Eestis on hinnanguliselt 25 000 last, kes ei saa pere juurest lahkunud vanemalt elatusraha.
Kannatajaks on lapsed, ütleks sel kohal need, kes toimuvat lihtsate vormelite abil seletada püüavad. Muidugi on neil õigus: üksikvanemate lastel on arvestatavalt suurem oht jääda ilma neist, teiste samaealiste jaoks elementaarsetest hüvedest, nagu igapühapäevane kinopilet või suvine laager.
Kuid küsimus pole vaid selles. Lisaks rahalisele kitsikusele toodab selline olukord ka alandatud üksikvanemaid. Kui rahapuudus, vähemalt mingi piirini, ei pruugi silma hakata, siis alanduses elamine jätab igavese jälje, nii vanemale kui tema kaudu ka lapsele. Ja just seda alandust, kerjajamentaliteeti on elatusraha väljanõudmise võimatus suuresti genereerinud.
Ei saa öelda, et selle vastu poleks püütud midagi ette võtta. Võimalik on saada menetluse ajaks riigilt elatisabi ja mõjutada hoolimatuid «häbinimekirjaga», kuid eesmärki – et lapsest eemal elav vanem vähemalt rahaliselt lapse kasvatamist regulaarselt toetaks – ei ole sellega saavutatud.
Mis tõepoolest aitaks – ja millest on ka palju juttu olnud, kuid paraku ainult sooja õhu najal lapsi üles ei kasvata – on elatusrahafond, mis üksikvanema väärikust säilitades lapsele elatise tagaks ja siis hoolimatutelt raha välja nõuaks.