Martin Kala: suur hirm iseenda ees

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Kala.
Martin Kala. Foto: .

Kolumnist  leiab, et igal ajastul on oma hirmupoliitikud, kes toidavad riigis käibivaid foobiaid, et mõjuda ise ohtude eest kaitsjatena.


Lääne ühiskonda saab kirjeldada selle kaudu, mida rahvas parasjagu kardab. Meie absoluutne teadmatus, kust ja millal võib tulla järgmine rünnak, on hakanud õõnestama liberaalset demokraatiat. Hirmud muutuvad ajaga, kuid vastused on jäänud samaks. Isoleerumine, relvade ostmine, uute ja kõvemate seaduste, ravimite tõkete, vastumürkide tootmine lisavad abitust. Nõuame regulaarset kaitset, kuid sellega ei kao tegelikud mured.



Ajakiri, mida olen aastaid tellinud, peibutab mind oma tellimust pikendama seinale laotatava «maailma terrorismi-seinakaardiga». Kas teate juba, millises maailma nurgas võideldakse maoistide, uimastikaubanduse, inimröövide või islamiterroristide vastu? Kaarti pakutakse selgitusena ohu kohta, mis pidevalt kasvab ja oma üleilmset valitsemisala laiendab.



«Terrorism on demokraatia vaenlane,» jätkab Prantsuse naiskaitseminister siinses päevalehes. Euroopa asub, nagu Ameerikagi, terrorirühmituste sihikul, sest meie väärtused, vabadus, inimõigused ja ilmalikkus on vasturääkivuses äärmuslaste nägemusega täiuslikust maailmast. Minister räägib ka politseitöö efektiivsusest, mis garanteerib meile igapäevase julgeoleku. Tänu mundrites meeste kaitsele istume muretult kohvikuterrassil, lapsed mängivad rõõmsalt liivakastis. Samas olgu me teadlikud tegeliku ohu suurusest, manitseb minister.



Sellistel alustel julgustust pakkuda on demagoogiline. Euroopat ei ähvarda terrorism teistest rohkem, tegemist ei ole vaid lääne vastu suunatud aktsioonidega. Terrorismivastasest võitlusest rääkimine ei tõesta ohu reaalsust, kuid näitab seda, kui lihtsalt mõjutab info meie teadvust. Kaitsmisega soovitakse peletada hirmu, kuid juhtub hoopis vastupidine – liigne kaitsmine toidab meie foobiaid. Politoloog Corey Robin kirjeldab raamatus «Fear – A political theory», kuidas inimesed elavad tänapäeval edasi hirmutundega isegi siis, kui oht on möödas. Näiteks Aafrika vetes kaaperdatakse kaubalaevu, piraadid hoiavad maailma pideva hirmu all, olgugi et selliseid rünnakuid on võimatu ette näha, samuti nagu enne rünnakut on võimatu ennustada, kes on mereröövel.



Lääne inimene istub enamiku oma vabast ajast teleri ees ja saab info telekanalitest. USAs tehtud uuringu järgi on pärast 11. septembrit telerit regulaarselt jälginud inimesed rohkem traumeeritud kui need, kes hoidsid end minimaalselt asjadega kursis. Tänu tele hüpnootilistele omadustele pikitakse teleprogrammidesse poliitilisi sõnumeid ja ilma et oleksime vandenõuteoreetikud, oleme teadlikud infoga manipuleerimisest. Näiteks kolmveerandik ameeriklastest oli veendunud, et kaksiktornide kokkuvarisemise taga seisis Saddam Hussein isiklikult!



Barack Obama lausus hiljuti Denveris peetud peokõnes: «Valitsus ei saa lahendada kõiki meie muresid, kuid peaks kindlasti tegema ühte, mida me ise ei suuda: kaitsma meid halva eest.» Emotsioonidest on saanud praeguse poliitika üks peamisi mõjutajaid, õõvatunde loob vaenlane, kes on määramatu. Pea täis oletusi, järgneb üks eelarvamus teisele ja palju paha sünnib inimeste enda paranoiast. Seda tõestab näiteks kas või tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria.



Ameerika president Franklin D. Roosevelt on öelnud, et ainus asi, mille ees hirmu tunda, on hirm ise. 50 aastat tagasi väljus lääs kahest kurnavast maailmasõjast, raevukaks vaenlaseks tõusis seejärel võõras ideoloogia, mis päädis võidurelvastumise ja tuumaohuga. Üks pool Euroopast elas teisest erinevas ühiskonnas, aga ka ajastus, kus vabaduste ja võimaluste asemel käis olelusvõitlus ja repressioon.



Miks oleme 21. sajandi hakul ikka nii haavatavad? Sest igal ajastul on oma hirmupoliitikud, kes toidavad riigis käibivaid foobiaid, et mõjuda ise protektoritena. Miks mängitakse üldsuse hirmudel, et rahuldada poliitilisi huve? Ebakindlus seob rahvast (seda oli ju «Märkamisaeg») ja iga valimisega leiab hirm oma koha parteiretoorikas.



Alexis de Tocqueville pidas hirmu ebakindluseks, mis pole seotud konkreetsete mõjutajatega, aga võib toimida kindla vormita. Demokraatlikus riigis tekitab hirmu umbisikuline rahvamass, mille ärevustunne mõjutab juhtide käitumist ja kiidab heaks ülevalt maanduvad mõttetud otsused. Sageli arvatakse, et võimuredeli alumistel pulkadel asuvad kartjad, ülemistel aga need, kes hirmutavad, tundmata ise hirmu. Tegelikult on haiguse epitsenter üleval: seal kardetakse veel meeleheitlikumalt ning sellest hirmust ajendatuna sooritataksegi uskumatuid tegusid.



Muutusi meie mõtlemises põhjustab elav ettekujutus, hinge ei poe mitte reaalne oht, vaid selle ohu võimalikkuse idee. Iraani päritolu filmikunstnik Marjane Satrapi ütles oma Tallinnas peetud kõnes, et me kardame seda rohkem, mida vähem me teame, mis toimub. On objektiivseid põhjusi, miks meil ei ole alati kõiki vastuseid võtta, aga tema idee on väga õige. Kõige kergemini manipuleeritavaks osutub mitteratsionaal-selt mõtlev inimene. Mida selgepiirilisemad on meie kartused, seda võimekamalt suudame luua instrumente, et neid hirme valitseda. Inimene, kes kardab, ei ole võimeline adekvaatselt hindama seda, mis tema ümber toimub, tema sihitu hirm otsib julgustust äärmuslikest ideedest ja toidab omakorda meie foobiaid. Neurootiline kultuur soosib neurootiliste inimeste teket.



Augustiputši ajal magasime transistorraadio padja kõrval. Pronkssõduri sündmustel kartsime, et see ei lõpe iial. Ja kui Gruusiat lammutati, olime paanikas, et kogu Ida-Euroopast saab jälle peksupoiss.



Möödunud aastal võeti Eestis vastu sõjahaudade kaitse seadus ja selle külge põimiti meie sisepoliitika habras optimism. Pronksööde keerulises kliimas vaatas inimeste silmist vastu uudishimuga segunenud sulaselge hirm. Seejärel julgestasime oma arvutivõrke rünnete eest. Meie majandus üritab südame kloppides kaitsta end maailmas toimuvate languste eest, paanikat tekitavad ühtlasi börsilangusega kannatavad pensionisambad. Ka Herman Simmi riigireetmise kaasus on huvitav: tema juhitud julgeolekuosakonna ülesanne oli korraldada ja koordineerida riigisaladuse kaitset, tema aga jagas seda lahkelt välja. Aastaid ennustatakse meie kinnisvara kokkukukkumist, sarnast ühiskondlikku hüpnotiseerimist on hakatud kohaldama ka pangandusest rääkides.



Nähkem vahet reaalse ja kaudse vahel. Kartus jääda konkreetse rünnaku ohvriks on isiklik, kuivõrd kaudsem hirm ohtliku ja võõra kontingendi või tavade ees on ühiskondlik. Keskmine eestlane elab võõravihas või põhjendab oma eraklikkust külma ükskõiksusega, isegi oma kultuurile omaseid, meile aga kentsakaid riideid kandev inimene tekitab segadust tänavapildis. Kuvand, et selliseks muutub Eesti, kasvatab poliitilist hüsteeriat ja toodab populismi. Hirmutunde ennetamise ja kaitse otsimise tulemusena muutub meie argipäev, inimestes võtab võimu uus väärtuste süsteem ja käitumisviis, kus varasem avatus ja usaldus kohanevad ümbritsevate ohtudega. Meenub ühes Eesti nädalaajakirjas eesti nõia Vikoria Betlemi jutustus, et hirmuga toidab inimene oma needust. Kui vabastad hirmu, saad ise ka needusest vabaks.



Kuulsin pealt Euroopa noor-ajakirjanike jutuajamist: «Pagan, ma olen saabuva kriisi suhtes juba nii pessimistlik, et ostan viimasegi eest kulda kokku.» Teine vastab: «Kuule, sa ei karda pooltki nii palju kui mina. Mul on varsti tuba täis riisi- ja jahukotte!»



Kui juba noored kulda kokku ostavad, on selge pilt, et ühiskonda valitseb üldine hirmutunne. Lääne inimene peegeldab oma ühiskonna hingeseisundit, teda hirmutab tulevik ja suutmatus seda mõjutada. Vana Euroopa näitel toimiv ühiskond otsib seda, kuidas säilitada oma hetkeseisundit. Nostalgiline rahvas toitub mälestustest, kus aktuaalne pole mitte küsimus «kuidas vallutada tulevikku», vaid see, «kuidas kaitsta juba saavutatut». Euroopa inimese võime üle saada oma kartustest on märk heast tervisest ja tugevusest.


Moderniseerimist (mis mõjub mugavamalt kui «reform») esitatakse kui kriisist väljumise vahendit, mida päevaprobleemide järgi ümber sõnastatakse. Hirmu homse ees tõestavad arvud: 80 protsenti lääneeurooplastest tunnevad muret oma riigi majandusliku olukorra pärast ning keskmiselt vaid pooled usaldavad oma valitsust.



Siin ollakse mures oma töökohtade pärast, näiteks üksnes veerandosa sakslastest usaldavad oma riigi tööhõivepoliitikat. Ka pankrotistunud Islandi keskhaigla peaarst nentis, et järjest rohkem tuleb haiglasse neid, kes on end sõna otseses mõttes haigeks muretsenud. Jutt üldisest hädast muudab inimesed murest haigeks. Ja kuidas tunnevad end Euroopa noored, mida arvavad järelpõlved tulevikust? 1968. aasta Pariisi kevade


40. aastapäeval tehtud uuringutest selgub, et Euroopa noored on veelgi suuremas stressis. Näiteks kardavad nad juba õppeeas, et kaotavad tulevase töö!



Uuenenud väljakutsete ja üleilmastumise vastu võitlevatest rikastest riikidest on saanud sisuliselt hirmuühiskonnad. Tulevikuhirm loob aga omakorda olukorra, kus tasapisi hakkavad muutuma väärtused ning tekkima uued käitumismallid. Ja meie veendume taas – kriis mis kriis!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles